/nginx/o/2016/02/05/5013683t1h5037.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2442525t1h5e71.jpg)
Nende ürikute arvu, mis Ugala tulevasesse muuseumisse juba kogunenud on, ei ole veel keegi kokku lugeda jõudnud.
Ugala korjab muuseumitoa sisustamiseks ajaloo kallisasju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatri kirjandustoimetaja Helle Leppiku toas pole ruumi istuda ega astuda: albumid, pildihunnikud ja ajaleheväljalõiked laiutavad laual ja diivanil.
«See on vaid jäämäe veepealne osa,» ütleb Leppik ja lisab, et teistes tubades on kraami küll ja küll.
Teadaolevalt on Ugala esimene teater Eestis, kes oma muuseumi avab.
«Mõtlesime, et oleks ju ilus, kui annaksime teatri 85. aastapäevaks publikule võimaluse meie ajaloost osa saada,» räägib üks muuseumi põhiorganisaatoritest Helle Leppik.
Koos temaga kollektsiooni korrastav peakunstnik Jaak Vaus lisab, et töö käib suurest teatriarmastusest ja vaeva näevad ka kõik teatri meistrimehed, alustades tisleritest ning lõpetades kostüümiala töötajatega.
Mingil juhul ei taheta teha tavapäraseid igavaid vitriine.
«Alguses mõtlesime, et ehitame väikese lava, aga see oleks meie eelarve lõhki löönud. Nüüd teeme pseudokohvrid ja paneme eksponaadid nendesse, nii on Ugala ajalugu kohvrites,» räägib Vaus.
Mida muud üks teater ongi kui rändamine ajas ja ruumis.
Muuseumitoaks sisustatakse senine publiku suitsetamisruum.
«Meile on tähtsam ajalugu kui inimeste vabatahtlik enesetapmine,» ütleb Vaus selle kohta.
Helle Leppik usub, et muuseum pakub huvi ka lastele.
«Õpilased soovivad sageli tulla meie majja ekskursioonile. Kus veel oleks parem teatri ajaloost rääkida kui muuseumitoas?»
Onu käis hullumajas päev varem
Helle Leppik ütleb, et iga päev toob midagi uut ja põnevat.
«Kõigis tarkades raamatutes ja arvepidamistes on läbi aegade Ugala sünnipäevaks nimetatud kuuendat jaanuari. Meie kõigi üllatuseks tuli aga välja, et tegelikult on teatri asutamiskuupäev viies, mitte kuues jaanuar 1920. Just nimelt sel päeval etendus «Kui onu hullumajas käis»,» viitab ta vanale kavalehele. Kuupäeva nihutati edasi ilmselt eesmärgiga Ugala sünnipäeva nimelt kolmekuningapäeval pidada.
Selleks, et näidata kunagise töötaja Leida Männigo koostatud ülipõhjalikku ja -põnevat albumit Ugala uue maja ajaloost, tuleb kahe inimese jõud kokku võtta. Helle Leppik ja Jaak Vaus seda teevadki. Album on lahti leheküljelt, kus on fotod kunstnik Alfred Saldre Ugala näitlejatest tehtud sõbralikest šaržidest.
Muuseumi seinu hakkavad kaunistama ka legendaarsete Ugalas olnute fotod.
Viljandis on töötanud palju kuulsusi
«Nüganeni ja Pedajast seostavad ehk veel paljud meie teatriga, aga siin on töötanud ka Heino Mandri, Einari Koppel, Ines Aru, «Kevade» filmi kuulus õpetaja Laur Leonhard Merzin, operetiprimadonna Milvi Laid ja veel paljud tuntud näitlejad,» räägib Helle Leppik.
Kuigi teatri ajalugu on jäädvustunud kahjuks vaid paberil, pisut helilintidel ja viimasel ajal videosalvestistena, leiab muuseumis koha ka mõni säilinud kostüüm, lavastuse makett ja muu selline.
Kui aga mõni tore viljandlane tahab tema kätte sattunud Ugalaga seotud materjale muuseumile loovutada, on ta teretulnud. Kui ese on nii kallis, et sellest loobuda ei taheta, võiks siiski ühendust võtta ja lasta oma aardest koopia teha.
Kui kõik hästi läheb, teeb muuseumituba oma uksed lahti uue aasta 15. jaanuaril.
Muuseum
Ugala muuseumituba avatakse 15. jaanuaril. See on lahti etenduste ajal ja huvilistele ka muudel aegadel, kui enne kokku leppida.
Muuseumitoas antakse trükisõnas, pildis ja esemetes ülevaade Ugala 85-aastasest ajaloost. Külastajad näevad ka selliseid näitlejate töövahendeid, mis tavaliselt publiku silme ette ei jõua.
Neil, kel on muuseumile pakkuda mõni eksponaat, palutakse pöörduda Ugala valvelauda tel. 433 4073 ja küsida Helle Leppikut.
Allikas: Ugala