Kuigi riik propageerib interneti ja e-teenuste kasutamist, pole seniajani selge, kuidas tagada kvaliteetne ja stabiilne internetiühendus ka maapiirkondade elanikele.
Riik lubab interneti maale viia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti armastab ennast reklaamida kui infotehnoloogiliselt eesrindlikku riiki, kõikvõimalikud X-tee, E-riigi ja TOM-i rakendused on aga seni kättesaadavad ainult osale elanikest. Paljudes maapiirkondades kvaliteetset internetiühendust pole.
Valitsuse infopoliitika järgmise aasta tegevuskava, mis suvel avalikustati, näeb siiski ette kiirete ja odavate interneti püsiühenduste rajamise üle kogu Eesti. Kuidas täpselt seda tehakse, peab olema selge jaanuariks.
Eelmisel nädalal käis ka lairiba strateegiana tuntud kava Viljandimaal tutvustamas majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik Andrus Aaslaid.
Viljandi Maavalitsuse infotalituse juhatajal Kaupo Kasel ei tekkinud ministri IT-nõuniku selgitusi kuulates veendumust, et internet lähemal ajal enamikku Eesti küladesse jõuab.
Vallakeskused ühenduseta
«Põhimõtted, millest räägiti, olid küll ilusad, aga kuidas need ellu viiakse, jäi kahjuks ebaselgeks,» lausus Kase. «Raha loodetakse saada teenusepakkujatelt, kuid minu meelest on praegu tegemist pigem unistuse kui konkreetse projektiga.»
Maale kvaliteetse interneti viimisel on aga riigi tugi hädavajalik, sest erakapitalile kuuluvad teenusepakkujad rajavad ühendusi vaid sinna, kus see ennast ära tasub.
«On loomulik, et näiteks Valma külas tahab inimene sama kvaliteetset ühendust kui Viiratsis. Kui riik on viinud paljud teenused internetti, peaks ta hoolitsema ka selle eest, et inimesed neid kasutada saaksid. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on infotehnoloogia aga maakondade osas väga nutuses seisus,» rääkis Kase.
Kuigi interneti levik on Viljandimaal aasta-aastalt paranenud, ei pakuta kvaliteetset teenust veel nii mõneski vallakeskuses. Suurematest kohtadest puudub see näiteks Hallistes, Kolga-Jaanis ja Kõos.
Selleks et enamik Viljandimaast stabiilse internetiühenduse saaks, läheks Kaupo Kase arvutuste kohaselt tarvis umbes 10 miljonit krooni.
Raha teenusepakkujatelt
Andrus Aaslaidi sõnul on kolm kuud enne seda, kui nn. lairiba strateegia peaks olema välja töötatud, selgeks saamas see, millised on vajadused, kuid rahaline pool on endiselt segane. Tema leiab, et ühenduste rajamiseks on kaks teed: luua telekommunikatsioonifirmade osalusel spetsiaalne fond või ehitada internetivõrk välja riigi kulul.
«Inglismaal ongi riik ise ühendused rajanud,» tõi Aaslaid näite. «Minu arvates ei ole aga riigieelarvest ühenduste rajamine jätkusuutlik. Mõni poliitik võib küll internetile raha anda, kuid järgmisel võivad olla teised eelistused. Fond oleks kindlasti mõistlikum, aga me ei saa selle juures ka telekomidest üle astuda,» selgitas ta.
Küsimusele, kuidas kavatseb riik vaba turumajanduse tingimustes sundida erafirmasid osa kasumist maale internetiühenduse rajamiseks eraldama, vastas Aaslaid, et riigil on telekommunikatsioonifirmade mõjutamiseks mitu võimalust, kuid jäi seejuures siiski ebamääraseks.
«Naiivne oleks arvata, et ettevõtjad vabatahtlikult oma kasumist midagi ära annaksid. Praktika on näidanud, et igas olukorras püüavad nad seda pigem kas või protsendikümnendiku võrra suurendada. Lõpptulemusena maksavad selle ikkagi kinni tarbijad,» kõneles ta.
Aaslaidi hinnangul on kõige keerulisem kokkuleppele jõuda Starmani tüüpi firmadega, kes pakuvad internetti telekaabli kaudu. «Selliste firmade kulud internetiühendustele on peaaegu olematud, kuid kasum suur. Samas on peatselt tulemas digitaalne televisioon, mis peaks nende huvi suurendama.»
Lubadused tuleb täita
Internetifondi mahuks kavandatakse 50—70 miljonit krooni aastas. Kui palju raha kogu riigi internetistamiseks vaja läheb, selles osas on Andrus Aaslaidi sõnul aga erinevad arusaamad.
«Maksumus oleneb ka sellest, millist tehnoloogiat kasutada,» ütles ta. «Kui me ehitame riigi fiiberoptilisi kaableid täis, läheb see kindlasti maksma vähemalt miljard krooni, ühe raadiolingi hind on aga 15 000 — 20 000 krooni. Erinevaid tehnilisi lahendusi tekib ju kogu aeg juurde.»
Esimesed ühendused loodab riik internetifondi abiga rajada järgmise aasta teises pooles.
«Kui fondi loomine ebaõnnestub, tuleb internetiühenduste rajamiseks raha leida 2006. aasta riigieelarvest. Sellist olukorda, kus üldse mitte midagi ei juhtu, tekkida ei saa, sest inimestele on juba liiga palju lubadusi antud,» resümeeris Aaslaid.
Arvamus
Meelis Suurkask, Soomaa Rahvuspargi direktor
Praegu oleme sunnitud kasutama GPRS-i, kuid interneti püsiühendus oleks meile äärmiselt vajalik. Riik edastab dokumente interneti kaudu ning meil võivad need praegu lihtsalt kahe silma vahele jääda. Samuti vajavad internetti meie väliskülalised.