Selleks et paigal seista, tuleb kõigest jõust joosta

«Viljandi publik ja teatri eelarve on ühte moodi: ei kipu eriti kasvama. See tähendab, et tuleb mujal mängimas käia ja kõvasti endast teada anda. See omakorda tähendab kulusid. Nokk kinni, saba kinni,» vaatab teatrijuht Heiti Pakk tõele näkku. Foto: Elmo Riig / Sakala

Alates 1. novembrist juhib Ugala teatrit Heiti Pakk, erialalt psühholoog, aga ometi teatriga tihedalt seotud mees.

Heiti Pakk, sageli juhtub, et inimesed hüüatavad teie nime kohates: «Tean, olen kuulnud!», ajades teid segi ETV-s saatejuhi ja Vanemuises lavastajana tegutseva venna Rein Pakuga. Tutvustage ennast palun natuke lähemalt.

Juba lasteaias teadsin, et tahan saada näitlejaks. Ma ei tee praegu nalja ega teinud ka siis. See unistus läks täide 1980. aastate algul, kui mängisin ülikooliõpingute kõrval Vanemuises mitmes lavastuses väikesi osi.

Aegamööda hakkas aga psühholoogia mind üha rohkem huvitama. Ja siis juhtimine — nii inimeste kui protsesside ja projektide juhtimine. Hakkasin oma Juhtimisteatris koolitustel kasutama näitlejate abi, mängides läbi juhtimises olulisi situatsioone.

Kirg teatritegemise vastu pole mind ilmselt maha jätnud kogu mu elu, kuigi oli perioode, mil ma aastaid teatris ei käinud. Paistab, et me siiski tundsime teineteisest puudust, sest teatri juurde tagasitulek on olnud loomulik, südamlik ja isegi omajagu edukas. Lavastasin 2008. aastal Endlas Tom Stoppardi «Rock’n’rolli» ja siis paari viimase aasta jooksul järjepanu veel neli näidendit.

Peale otsese teatritegemise kogemuse saan teatrijuhi töösse varasematest tegemistest kaasa võtta teadmised protsesside ja projektide logistikast, mida õppisin Iisraelis füüsikust juhtimisguru Eli Goldratti käe all.

Võib tunduda uskumatu, aga tootmisprotsessid mööblivabrikus ja projektide juhtimine IT-firmas on üsna sarnased sellega, millega teatri eesotsas tegelda tuleb.

Saladuskatte all võin öelda, et töökorralduse probleemidel pole üldse vahet. Näiteks on igas ettevõttes üks kõige nõrgem lüli, niinimetatud pudelikael, millele tuleb keskenduda. Teised lülid peavad pudelikaela aitama. Samuti on kõikides projektides palju ootamatusi — teatris ei vaidle keegi sellele vastu. Nende eest tuleb ennast juba plaane tehes kaitsta, muidu jäädki tulekahjusid kustutama ja tagajärgi likvideerima.

Minule on teatris töötamine nagu proovikivi: kas see, mida ma olen viimased kümme aastat teistele juhtidele õpetanud ja teistes ettevõtetes rakendanud, ka siin töötab? Kas kunsti ja meelelahutuse «tootmises» saab korda luua või ongi see nii kaootiline, nagu loovinimeste tegutsemine vahel tundub?

Ugala juhiks kandideerides pidid teil olema teatriga kindlad plaanid. Millised need on?

Jah, peaksid olema kindlad plaanid. Aga kas just teatrijuhil ja kas enne seda, kui ta on aru saanud, kuidas teater seni on toiminud? Mina näen teatrijuhi rolli selles, et ta aitab loomingulisel juhil plaane ellu viia. Kui ta nendesse usub ja kui need on elluviidavad.

Mulle meeldivad Margus Kasterpalu ideed koostööprogrammist «Ugala pluss», noorema vaataja teatrisse saamise kavast «Noor Ugala» ja ringreiside arvu suurendamiseks mõeldud «Rändavast Ugalast».

Teatrijuhina peaksin tagama nende elluviimise, et meil tekiks koostöö eri asutuste ja inimestega ning meie lavastusi saaks panna ratastele ja mängida eri kohtades, samal ajal kui oma majas on teised etendused. See nõuab planeerimist, kokkulepete sõlmimist ja nendest kinnipidamist, ühesõnaga juhitavaid protsesse.

Ja jõuamegi rahani.

Mulle ei meeldi rahast kõnelda. Muust ei räägitagi. Aga teisiti ei saa. Eesti kultuuri ei saa teha muud moodi kui toetuste abil, isemajandamine pole võimalik.

Teater saab riigilt toetust parasjagu nii palju, nagu samal kohal püsimiseks vaja. Aga kuidas sa püsid? Selleks et paigal seista, tuleb kõigest jõust joosta. Vaat selleks väga jaksu ei ole.

Teadsin enne siia tulemist, et Ugala on viimane renoveerimata Eesti teater. Aga et nii renoveerimata ja nii viimane, see oli muidugi šokk. Ma kõnnin mööda pikki koridore ja küsin endalt, millal ma selle pimeda ja madala koopaga ära harjun. Ma kardan, et töötajatel ei ole siin hea olla. Ometi nad armastavad oma maja.

Väga mage on aastate kaupa oodata rahalaeva, et endale inimväärsed töötingimused saada. Etendusi andes peame iga kord kaitseingleid paluma, et lavatõstukid töötaksid, lava pöörleks ja kõlarites hääl oleks. Uut valgust ikka veel ei paista, sest me pole jaksanud saastekvoodi müügist saadud raha eest ostetud valgustehnikat üles panna. Loodame, et see järgmisel hooajal särab.

Valitsus tahab, et kolmandik vajaminevast eelarvest tuleks oma tuludest, peamiselt piletimüügist. Aga Viljandi publik ja teatri eelarve on ühte moodi: ei kipu eriti kasvama. See tähendab, et tuleb mujal mängimas käia ja kõvasti endast teada anda. See omakorda tähendab kulusid. Nokk kinni, saba kinni.

Uued juhid on teatris ametis. Kas plaanite ka kaadrimuudatusi?

Inimesi on juurde tarvis. Raskete aegade algul tuli valusaid lõikeid teha ja nii mõnigi vajalik ametikoht on täitmata. Ma ei taha jälle kurta, et kitsad ajad pole veel läbi ja meil pole raha. Selle peab leidma. Eriti suur inimeste puudus on turunduse korraldamises.

Taastama peaks ka niinimetatud kirjandustoa, kus tegeldaks ühtlasi Ugala mineviku hoidmise ja korrastamisega. Teater elab ju käesolevas hetkes, temast ei jää midagi järele, kui seda ekstra ei säilitata. Aeg-ajalt on tarvis juurte juurde tagasi tulla. Selleks on meil plaanis käivitada programm «Ugala tähed», et praegune publik saaks uues kuues näha tähtsaid lavastusi Ugala uhkest ajaloost.

Praegu pole teatri lavastajate ega näitlejate hulgas just palju eredaid nimesid, kes publiku teatrisse tooksid.

Kui see ikka on nii, siis tuleb midagi ette võtta, et need nimed, kes millegipärast praegu varjus on, särama hakkaksid. Pealegi, ega ainult eredad ja tuntud nimed publikut too. Näiteks on olnud suur huvi koostöös kultuuriakadeemiaga valminud lavastuse «Idioot» vastu just sellepärast, et seal on uued nimed ja näod, keda veel ei tunta.

Ei, ärge kartke, säravaid külalisi tuleb ikka ka. Nagu viimati Raivo E. Tamm. Ta teeb kaasa lavastuses «Ladu», mis on ju meeste teine kodu.

Teatrisse tullakse vaatama häid lavastusi ja huvitavaid lugusid. Inimesed armastavad lugusid. Miks muidu on meie uuslavastuse autor muinasjutuvestja Terry Pratchett nõnda kuulus ka täiskasvanute seas?

Nii et repertuaar peab olema seda parem, mida vähem üksikute staaride nimesid saame publiku meelitamiseks kuulutustele kirjutada. Pärast häid esietendusi läheb hea jutt lahti ja soovitused hakkavad tööle.

Te mõlemad Margus Kasterpaluga olete tartlased. Milline on isiklikult teie sisuline seotus Viljandiga?

Viljandiga seovad mind lapsepõlve ja noorpõlve suved. Nimelt veetsin kõik suved alates seitsmendast klassist järve kaldal spordilaagris. Ja juhtus kuidagi nii, et üliõpilasmaleva rühmad sattusid ka Viljandi kanti. Ühel aastal ehitasime tikuvabrikule pakukoorimise tsehhi või midagi sellist.

Nüüd on mul Männimäel üürikorter ja veedan Viljandis järjest suurema tüki igast nädalast. Kui järgmisel semestril saan ümber korraldada oma loenguajad lavakunstikoolis Tallinnas, jääb ära ka edasi-tagasi rongisõit nädala keskel.

Nii et uus sisuline seotus on tekkimas. See tekib töö käigus. Kui meil on midagi Viljandile öelda, siis küllap hakkab Viljandi ka meile ütlema. Peaasi, et me üksteise juurde tee leiame.

ISIK

Heiti Pakk on sündinud 29. novembril 1962 Tartus.

• Abielus, kolm poega (kaks suurt, üks väike).

• Lõpetanud Miina Härma nimelise Tartu 2. keskkooli, Tartu ülikooli psühholoogia eriala ja aspirantuuri. Täiendanud end juhtimise, logistika ja organisatsioonipsühholoogia alal Inglismaal, Hollandis, USA-s ja Iisraelis.

• Pärast ülikooli lõpetamist töötas Tartu ülikooli psühhodiagnostika laboris teaduri ja juhatajana ning Eesti hoiupangas personalidirektorina. Asutanud ja juhtinud personali valiku ja palgasüsteemidega tegelevat firmat Fontes.

• Alates 1999. aastast töötab firmas Goldratt Baltic juhtimiskonsultandi ja koolitajana Eestis ja mujal.

• Pidanud psühholoogialoenguid lavakunstikoolis ning tõlkinud ja kirjastanud juhtimisega seotud raamatuid, nagu «Eesmärk», «Asi pole vedamises», «Kriitiline ahel», «Ketser» ja «Piisoni lend».

• Aastatel 1981—1985 mängis ülikooliõpingute kõrvalt Vanemuise teatris.

• Lavastanud Endlas Tom Stoppardi näidendi «Rock’n’roll», mis oli teatriliidu aastapreemia nominent, Kuressaare linnateatris Arthur Milleri näidendi «Hind», Vanemuises Yves Jamaique’i «Härra Amilcari» ning Kuressaare ja Juhtimisteatri koostöös Harold Pinteri «Petmise».

Allikas: Heiti Pakk