Ugala suure saali laval lahatakse valusaid teemasid.
Kuidas anda lapsele seda, mida ta tegelikult vajab?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks saavad lapsi need, kellel ei ole soovi ega võimalust neid kasvatada, aga mitte need, kellel on selleks suur soov ja head majanduslikud võimalused? Miks on lapsest loobumise protseduur lihtne, aga lapsendamine ülikeeruline?
Ja kui protseduur ongi lihtne, kuidas jääb emotsionaalse poolega? Mismoodi last kasvatada, et temast saaks täiuslik inimene, ja säilitada temaga samal ajal inimlik side? Kas täiuse saavutamine tohib olla eesmärk?
Küsimusi kerkib üles oi kui palju. Vaataja ülesanne on neile endas vastused leida, enne kui on lootusetult hilja talle endale, ühiskonnale või inimesehakatisele, kes on küll soovimatuna ilmale tulnud, kuid keda keegi kusagil ometi pikisilmi ootab.
Naise traagika
Merle Karusoo toob, nagu tema töödele omane, lavale naise traagika — alates sellest, kuidas emad meist tublisid tüdrukuid kasvatavad, kuni selleni, kas ja kuidas meist endist saavad emad nii füsioloogiliselt, emotsionaalselt kui sotsiaalselt.
Kõik kolm aspekti on ühtviisi tähtsad. Ja nii, nagu ei ole olemas ideaalset varianti, ei leidu ka ainuõigeid ja üdini valesid võimalusi.
Polly Teale’i loos astub ühelt poolt lavale edukas ja heal järjel Naine (Kadri Adamson), kel täiusest puudub vaid palavalt ihaldatud laps. Teiselt poolt on vaataja ees narkomaanist prostituut Rose (Karin Rask), kellel ainult laps ongi ja kes on valmis tema tagasisaamise nimel hankima ka kõik muu.
Selles näiliselt lihtsas olukorras hakkavad vaataja ees lahti rulluma kõik need nüansid, mis muudavad elu keeruliseks.
Me näeme kaht äärmust: majanduslikku heaolu, milleni jõudnud inimesed on paraku ilma jäetud lihtsast inimlikust soojusest ja oskusest teistega arvestada, ning loomuomast oskust lapsega toime tulla ja jagada talle armastust igasuguste aineliste võimaluste ja tulevikuväljavaadeteta.
Kuidas leida kuldne kesktee. Kas see on üldse võimalik?
Kui lapse saamise ja kasvatamise teemad puudutavad enamjaolt naisi, siis Karusoo lavaloos on Meelis Rämmeldi kehastatuna tugevalt esindatud ka teine pool — Mees. Me ei mõtle just sageli mehe viljatusevalule ning ega mehed kipugi oma tundeid ja kannatusi välja näitama.
Meelis Rämmeld toob Mehe eduka ja edasipüüdliku kihi alt usutavalt nähtavale ka õrna ja haavatud poole ning lisab sellele veel ühe kihistuse, Issiks kasvamise. Mehe muutumist tajub ka Naine, kes jääb unenäos ikka kinni oma nukumajja, samal ajal kui Mees Ema juures Isaks saab.
Meie ees on lugu suurtest ja väikestest inimestest nii sotsiaalse hierarhia kui tundetarkuse tasandil. Esindatud on ühes maailmas koos elavad väikesed universumid, mida igaüks ise endale ehitab ja mis põrkuvad teistega, ilma et üksteisele eriti korda läheksid.
Kunstnik Pille Jänes on lavale toonud nende maailmade vahele jäävad seinad. Neid liigutatakse, nagu olukord nõuab, ja vahel on neist võimalik läbi pääseda. Enamjaolt võib paraku üksnes üritada nende taga toimuvat jälgida, sest heal juhul on seinad klaasist.
Peale nimega ja nimeta tegelaste, kes igapäevaelus suhtlevad, on laval esindatud ka abstraktsem maailm — Haldi Välimäe kehastatav Laps, kes elab oma elu Naise peas, olles ühtaegu või vaheldumisi kujutletav tulevane laps, väikese tüdruku ideaalkuju ning see Tüdruk, kes Naine kunagi oli ja kelleks on mõneti ka jäänud.
Värsked näitlejatööd
Merle Karusoo on peale Ugala näitlejate kaasanud lavastusse külalisi, kes mõjuvad kodupubliku silmis kahtlemata värskendavalt.
Naise rolli kutsutud Kadri Adamsoni puhul hakkab tööle kas teadlikult valitud või juhuslik allusioon: lavaloos kehastab ta tuntud tegelast, kelle kodu ja tegemisi võib sageli leida (seltskonna)ajakirjade kaantelt. Tema Naine jääb ebakindlaks tüdrukuks ka siis, kui ta jõuab näiliselt saalomonliku otsuse järel emarolli.
Katrin Saukase kaks osa, Naise Ema ja režissöör loovad omavahel mõttelise dialoogi: mõlemal on silme ees ainult üks siht ja see tuleb saavutada vahendeid valimata.
Külaliste kõrval loovad värvika rolli Anne Valge sotsiaaltöötajana, kes kirjeldab, aga ei mõista, ning Tiinu Meriste immigrandist koduabilisena, kelle väikest pragmaatilist õnne saame jälgida perenaise suure sotsiaalse süütunde taustal.
Karusoo lavastus puudutab hingekeeli. Kui lähedalt ja sügavalt, oleneb suuresti soost, vanusest ja kasvatusest.
LAVASTUS
Polly Teale, «Minu oma»
• Tõlkinud Mati Soomre
• Lavastaja Merle Karusoo
• Kunstnik Pille Jänes
• Valgustuskunstnik Margus Vaigur (Endla teater)
• Muusikakujundaja Peeter Konovalov
• Osades Karin Rask (külaline), Kadri Adamson (külaline), Meelis Rämmeld, Katrin Saukas (külaline), Carita Vaikjärv, Triinu Meriste, Anne Valge, Janek Vadi, Haldi Välimäe (külaline)
• Esietendus oli 29. septembril Ugala suures saalis
Allikas: Ugala