Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel Alliksaarte juures ajakirja «Mana» numbreid sirvides ei osanud ma arvatagi, et saan kunagi tuttavaks nende huvitavate kirjandusväljaannete toimetaja Hellar Grabbiga.
Mees, kes viis arbujad ja kassetipõlvkonna pagulasteni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba tema nimi tundus eriline. Aga tuttavaks me saime ja ei kusagil mujal kui Viljandis: ta käis «Sakala» toimetuses ja andis mulle intervjuu.
Hiljem kohtusime mitu korda aegu näinud Viljandi kohvikus, kus ta kinkis mulle oma kaks kogukat valimikku, «Vabal häälel» ja «Tulgu uus taevas», mis võtavad kokku literaadi Ameerika päevade kirjandustegevuse.
Nüüd on Eestis tema sulest ilmunud veel mitu raamatut. Alati, kui neid loen, kõlab mu kõrvus autori veidi kare hääl, mis on jäänud meelde Vabaduse Raadiost ja Ameerika Häälest.
Hellar Grabbil on Viljandimaal teisigi tuttavaid, nende seas Nikolai Baturin, kelle loomingut ta kõrgelt hindab.
Enim on Grabbi ülevaadetes ja retsensioonides kajastamist leidnud kassetipõlvkond. Ja muidugi arbujad. See, mida Ivar Ivask tegi välismaal, tutvustamaks eesti kirjandust muukeelsetele lugejatele, on võrreldav panusega, mille Hellar Grabbi andis pagulasseltskonna valgustamisse.
Tema teravapilgulised ja teise nurga alt nähtud vaated meie tollasele kirjandusele jõudsid salajasi teid pidi «Manade» näol kodumaalegi. Alles nüüd saab tema töö ja vaev kodumaiste preemiate näol veidigi tasutud.
Neli raamatutäit mälestusi
Kirjastus Ilmamaa on võtnud enda kanda Hellar Grabbi romaanilaadse mälestustetraloogia avaldamise. Kolm osa («Vabariigi laps», «Seitse retke isamaale» ja «Seisata, aeg!») on ilmunud, neljas kirjutamisel. Ma ei liialda, kui nimetan mitmekülgset kirjameest, publitsisti, kriitikut ja uurijat kirjanikuks. Seda on teinud teisedki, sest tema memuaarid ei ole pelgalt dokumentaal-, vaid ka kirjandusteosed.
«Vabariigi laps» on ühtaegu Eesti Vabariigi ja ühe selle perekonna lugu. Mõlemad lõpevad kohutava hävinguga. Eesti Vabariik saab hukka ja vangistatud presidendi käsundusohvitseri perekond purustatakse, kusjuures perepea leiab lõpu Siberis teiste Eesti ohvitseride seas.
Tallinna koolipoiss Hellar mäletab hästi, kui pilvitu oli lapsepõlvetaevas Kadrioru ja Toila-Oru lossi kohal, kuni hakkas paistma punane kommunismipäike.
Osal Grabbide perest, emal, kahel pojal ja vanaemal õnnestus pageda läände. Nende koduks sai algul Regensburg, seejärel Geislingen. Nõnda jäi isa poolt Grabbide ja ema poolt kuulsate kultuuritegelaste Korjuste sugupuust võrsunud pere ellu.
Nii nagu paljud eestlased, suundusid nemadki Ameerika mandrile, kus kaks Geislingeni eesti gümnaasiumis hariduse saanud noormeest, Hellar ja Rein haridusteed jätkasid.
15. eluaastani inglise kolledžis õppinul polnud raske New Yorgis kohaneda. Ikka uude ja uude keskkonda sukeldumiseks on Hellar Grabbil alati julgust jätkunud. Sellest, kuidas ameeriklane «jultunult» Eestisse tungis, jutustab «Seitse retke isamaale».
«Mäletada ja mäletatut kirja panna tähendab vastu seista unustuse pimedale ööle, mis neelab kõik me elusündmused ja ka meid endid. Hoida mälu nagu lampi heitmas valgust möödunud ajale nii kaua kui võimalik, haarata mälu valgussõõri nii palju, kui on jaksu, sest unustus on lõputu pimedus,» kirjutab Hellar Grabbi raamatu «Seisata, aeg!» eessõnas.
Põhjalikult on teoses kajastatud Saksamaa aastaid ning meenutatud ühtlasi kirjanduslikke kohtumisi ja esimesi katsetusi. Jutuks tuleb kohtumine publitsist Harald Parrestiga, kellest hargnevad niidid Talviku ja Alverini. Autor puudutab põgusalt ka Hellar Grabbi ja Jyri Korgi seni lõpetamata luulevõistlust. Loeme Fred Kraavist ja Tiit Lehtmetsast, keda Grabbi on nüüd valikkoguga tutvustanud Eestiski.
Raamatu süngemaid osi on «Norilski nullpunkti trotsides». Selles jõuavad lugeja ette autori sõbra ja koolikaaslase Ivo Raidma kirjad. Ivo ja Hellari vanemad olid sõbrad, isad mõrvati Norilskis. Ivogi sattus vangilaagrisse, kuid temal õnnestus pääseda eluga.
Kujutlustega põimitud reaalsus
Väliseestlased olid moodustanud John Fitzgerald Kennedy presidendiks valimist toetava komitee.
Sellele adresseeris tulevane president oma ajaloolise telegrammi: «Olles külastanud Eestit 1939. aastal, tean, kui pühendunud on eesti rahvas vabadusele. Sellest andis maailmale meie päevil tõendi Viktor Jaanimets, Hruštšovi laevalt hiljuti põgenenud noor eesti meremees, kes oli sunnitud teenima Venemaad. Suunakem kõik oma jõud selleks, et eesti rahvas tõuseks edukalt esile vaba rahvusena. John F. Kennedy»
Ühes intervjuus on Hellar Grabbi öelnud järgmist: «Minu mälestusteraamatutes omavad ettekujutatavad stseenid päris suurt osa. Seejuures ma säilitan realiteeditunde. Realiteeditunde ja kujutluse segunemine on mälestusraamatutes esil. Näiteks see uus raamat lõpeb mul siis, kui ma lahkun rongiga Geislingenist ja rongiaknast välja vaadates tunnetan, et seisan tõelisuse ja kujutluse puutejoonel. Aga kummal pool?»
Mälestusteraamatu neljandas osas, mis alles ootab avaldamist, tulevad meenutused meile eriti ligi: need puudutavad poliitilist võitlust Eestis, ka Viljandis. Küllap saame sealt teada, kuidas kirjamees tollal tulevast Eestit ette kujutas.