Milliseid omavalitsusi on Eestile vaja?

Aimar Altosaar Foto: Erakogu

EESTI HALDUSSÜSTEEM vajab korrastamist, kuid riigivõim ei ole suutnud seda tööd algatada. Viimasest tõsiselt võetavast katsest midagi muuta möödub varsti tosin aastat.

Siseminister Tarmo Loo­duse juhitud haldusreformi meeskonna töö on seni olnud kõige põhjalikum ja sisulisem, sest reformi ette valmistades suheldi toona aktiivselt omavalitsusjuhtidega ning püüti arvestada kõiki kandvaid arvamusi ja soovitusi.

Aeg-ajalt on valitsuse esindajad väljendanud arvamust, et meie omavalitsuste süsteem vajab muutmist. Regionaalministrid Toivo Asmer (aastal 2000) ja Siim Valmar Kiisler (2010) pakkusid äärmiselt lihtsustatud haldusreformi variandina välja mõtte muuta maakonnad esmatasandi omavalitsusteks, kuid sisulisi ettevalmistusi pole olukorra muutmiseks tehtud.

Põhjalikumalt tegeles omavalitsuste süsteemi võimekuse parandamisega regionaalminister Vallo Reimaa, aga tema aeg jäi lühikeseks.

TORKAB SILMA, et valitsuse esindajad, kes peaksid vastutama regionaalse ja omavalitsusliku arengu eest, ei ole omavalitsuste esindajate ja arvamusliidritega nõu pidanud ega tunne huvi, mida arvavad nemad. Valitsus loeb haldusreformi teemat tundlikuks, sest arvab, et sellega tegelemine tekitab kohapeal suurt vastuseisu, mistõttu valitsuserakonnad kaotavad populaarsust.

Valitsus on ilmselt veendunud, et oma tegevuse plaanimiseks ja võimu teostamiseks saab nõuda teadmisi ametkondadelt või osta turult, kuid mingil juhul ei ole mõtet pidada nõu asjaosalistega.

Nõnda pole ka regionaal- ja omavalitsusteema aruteludesse kaasatud omavalitsuste esindajaid. Valitsuse liikmed käivad ringi ning esitavad ametnike või poliitikute kabinettides sündinud mõtteid, kuid kohalike kompetentsete liidrite ettepanekuid ei kuula.

Nad kardavad vastakaid seisukohti, mis on ohtlikud: nendest tekkida võivaid suuri tülisid ei taha enne valimisi keegi esile kutsuda.

Teisalt on valitsus veendunud, et ülaltpoolt tulnud ettepanekud üksmeelset heakskiitu ei leia. Sellepärast püüavad selle liikmed hoiduda kurja esile manamast ning vaikivad maha kogu probleemi.

OLEN VEENDUNUD, et kui rääkida võimalikult paljude oma valdkonna asjatundjatega, kes ei valuta südant üksnes oma igapäevase leiva, vaid kogu ühiskonna arengu pärast, on võimalik saada kokku töökõlblik reformikava.

Ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik vabatahtlikud esitasid kogu riigis ligi 50 inimesele küsimusi, uurimaks, milliseid omavalitsusi on Eestil vaja. Teenekate omavalitsusjuhtide ja kohalike arvamusliidritega tehtud intervjuude analüüs toob esile lahendusmustrid, millele võiks tugineda meie haldussüsteemi tänapäevastades. Haldusmuudatusi oodatakse kõikjal pikisilmi.

Mida uuring näitas? Kohalikud liidrid leiavad üksmeelselt, et omavalitsus saab olla valitsusele tõsiselt võetav partner alles siis, kui tal on kindel tulubaas, sealhulgas sõltumatu maksubaas.

Keskvõimu ja omavalitsuste suhtlemine on täiesti paigast ära. Omavalitsuste koostöövõrgustikke on vaja tugevdada ja anda neile teise tasandi omavalitsuste funktsioone, kuid kohaliku identiteedi hoidmiseks tuleks säilitada nende praegused piirid.

Küsitakse, kas riigi regionaalne areng ja kõrge elukvaliteet on üldse valitsuse prioriteet. Kas tugevad omavalitsused on oodatud või nähakse kõikjal Tallinna tonti ning püütakse neid marginaliseerida?

Omavalitsusjuhid, regionaalse arengu asjatundjad ja omavalitsusliidud on korraldanud mitmel pool mõttetalguid ja koostanud riigi halduse muutmise ettepanekuid. Tähelepanuväärne on näiteks Raplamaa omavalitsuste liidu 2011. aasta detsembri avalik pöördumine «Eesti vajab riigireformi».

Selles on muu hulgas rõhutatud, et halduslik lahendamatus nõrgendab riigi sisejulgeolekut, koondab töökohad suurte linnade ümbrusse ja halvendab elukvaliteeti. Suurimaks probleemiks peavad Raplamaa omavalitsusjuhid keskvõimu ja omavalitsuste usalduskriisi.

Ühendus Vaba Isamaaline Kodanik korraldab täna kell 13 Paide Vallitornis konverentsi, kus esitleb suvise küsitluse tulemusi ning analüüsib neid koos varem tehtud uuringute tulemuste ja järeldustega.

Konverents võtab omavalitsuste probleemid kokku avalikkusele ja vabariigi valitsusele esitatavas deklaratsioonis ning pakub välja järgmised sammud, mis võimaldavad omavalitsuste süsteemi nüüdisajastada.