Sellest, mis juhtus väikese järve ääres, enne kui tõusis sinine kuu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaugelt Musta mere äärsetelt aladelt Eestisse eksinud roosapelikan on Karksi kanti pidama jäänud ja tunneb ennast seal koduselt. See, mida ta talve saabudes ette võtab, on veel teadmata.
Kaugelt Musta mere äärsetelt aladelt Eestisse eksinud roosapelikan on Karksi kanti pidama jäänud ja tunneb ennast seal koduselt. See, mida ta talve saabudes ette võtab, on veel teadmata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 13. septembri «Sakala» paberväljaandes

Ühe väikese Karksi kandi järve ääres seisis oksale toetudes pelikan. Ta keeras massiivset nokka kord ühele, kord teisele poole, silmitsedes tühjana näivat veepinda. Kuid ta polnud järvel üksi.

Mõistagi märkas roosapelikan kohe, kuidas me fotograafiga järve kaldal auto peatasime. Tema kaaslane, hallhaigur lehvitas seepeale tiibu ja tuhises minema.

Pelikan seevastu peesitas päikese käes edasi, klammerdudes kõvasti puuroika külge. Ta soputas tiibu ja piidles kahtlustavalt põõsaste poole, mille taga me sosinal lähenemisplaane pidasime.

Kui piltnik talle kaameraga liiga lähedale oli hiilinud, ei pidanud linnul lõpuks enam närv vastu. Ta tõusis lendu, tegi järve kohal paar tiiru ning maandus selle keskel asuva saarekese juurde. Eemalt paistis ta nagu luik, kuigi üsna pontsakas.

«Aga kus on luiged?» arutasime seepeale isekeskis. «Kas tõesti on pelikan nad minema peletanud?» Olime ju sõitnud järve äärde hoopis eesmärgiga pildistada laululuiki, kes seal tänavu esimest korda pesitsesid.

Kõndisime mööda kallast edasi ning uurisime saarekese ümbrust. Just selle juures olime eelmisel vaatluskorral näinud ujumas kahte täiskasvanud luike, hallid pojad sabas. Nüüd valitses seal vaikus.

Või siiski! Binokliga maatükki uurides märkasin puude vahel heledat kogu. Esialgu pidasin seda kiviks, kuid siis joonistusid välja suure linnu piirjooned. Nähtavale ilmus ka sihvakas kael. Tuli välja, et pesakond varjab end saarel.

Kahlasime taas piki kalda äärt edasi, kuni lõpuks sai meie vaev tasutud: järve teisest servast vaadatuna avanes saarel asuv laululuikede pesa meie ees täies hiilguses. Kollase nokaga vanalind troonis kalda ääres kõrgemal kohal. Tema lähedal tegi puude all lõunauinakut viis halli poega.

Meie lähenedes tõstis luigevanem valvsalt pea ja piilus ümbrust. Tema paariline hoidis saabujatel silma peal saare teisest servast. Pojad lasksid muretult päikesel end paitada: üks tukkus, nokk tiiva all, teine lesis, lestad lapakil, kolmas nokkis sulgedest putukaid.

Roosapelikan luiki ei peljanud. Vastupidi: tüürinud pesakonna külje alla, võttis ta vanalinnu «trooni» juures sisse valveseisangu. Nii ta seal seisis, sirge nagu tunnimees, samal ajal kui laisad luigepojad nautisid saarel sooja lõunatundi.

Uudishimulik eksirändur

Mõistagi tekitas asjade säärane käik meis palju küsimusi. Kas pelikan on luigeperega sõbrunenud ja inetu pardipoja kombel selle liikmeks võetud? Või hoiab too võimsa nokaga lind laululuiki hoopis hirmu all, mistõttu nood ei julgegi enam järvele ujuma minna? Mis neist kõigist lõpuks saab: kas Eestisse eksinud juhuvõõras lendab sügisel koos luigeparvega lõuna poole?

Passisime kõrges kaldarohus veel tükk aega ning soovisime, et laisklev pere lõpuks lestad alla võtaks ja ujuma suunduks.

Paraku jäi see vaatepilt meil nägemata, sest luiged ei mõelnudki liikuda. Ainult pelikan tegi vahepeal meie pea kohal mitu lennuringi, poseerides edevalt fotograafile. Seejärel maandus ta jälle oma vahipostile.

Kui vaatluskohast minema vantsisime, märkasin, et vanalind pistis taas oma kollase nokaga pea põõsast välja. Sel ajal kui meie jälgisime sulekandjaid, oli linnupere vanem hoolsalt ka meid silmas pidanud.

Hiljem kuulsin Karksi lähedal elavalt Toomas Bergmannilt, et roosapelikan on seal kandis tihe külaline: teda on tihti nähtud järve kohal tiirutamas ja veest kalu püüdmas. «Seal on kõvasti kokri,» teadis ta rääkida.

Esimest korda märkas Bergmann eksootilist lindu mai algul, kui sellest kirjutas ka «Sakala».

«Ajasin parasjagu naabrimehega juttu, kui too näitas, et järvel ujub haigur,» meenutas Bergmann.

«Ütlesin naljapärast, et see on täitsa pelikani moodi. Järgmisel hommikul lugesingi lehest, et Karksi mail on nähtud pelikani,» jutustas ta naerdes.

Sellest ajast saadik on lõunamaine lind pidevalt tema majast üle lennanud ja pererahva tegemisi uudistanud. Peremehe meelest on pelikan üsna uudishimulik.

«Varem, kui põllud olid veel paljad, kippus ta mulla peal tukkuma,» kirjeldas Bergmann koduaknast nähtut. «Hiljem magas ta ilmselt puu otsas: õhtuti võis näha teda metsa poole lendamas. Arvatavasti on tal turvalisem ööbida kõrgemal.»

Luiged tunduvad tema sõnul olevat pelikaniga harjunud, sest tüli pole inimesed nende kahe linnuliigi esindajate vahel näinud.

Bergmanni jutu järgi pesitsevad laululuiged sel järvel esimest korda, kuigi läbirändel on nad peatunud seal juba aastaid. «Oleme ikka nende laulu või karjumist kuulnud, aga pole iialgi näinud neid pesitsemas,» kõneleb mees, kes on järve lähedal elanud 27 aastat.

Ta kinnitas, et väiksel saarel on luigepaaril turvaline järglaste eest hoolitseda, sest seal pole kopraid, saarmaid ega teisi kimbutajaid.

Teateid ka naaberriikidest

Eesti linnuharulduste komisjoni esimehe Margus Otsa sõnul on kevadel Eestisse saabunud roosapelikanist kujunenud tõepoolest Karksi kandi kuulsus.

«Esimene vaatlus oli tänavu 1. mail, kui ta istus Karksis toonekure pesal,» meenutas Ots. «Pärast seda tegutses pelikan Karksi ümbruses natuke laiemalt: päev hiljem leidsin ta Leeli küla põldudelt. Teda nähti ka Õisu järvel, aga kõik suvised teated on tulnud sellesama Karksi järve piirkonnast.»

Margus Ots tõdeb, et Mustal merel elutsev roosapelikan on Põhja-Euroopas haruldane eksikülaline. Eestis on teda aegade vältel nähtud ainult neli korda, eelmine vaatlus on pärit 1963. aastast.

«Sel aastal on vaatlusteateid tulnud ka Lätist ja Leedust, kusjuures Lätis nähti pelikani samuti toonekure pesal istumas,» kõneles ornitoloog. «Mitu neist olid välimuse järgi otsustades nagu siinnegi teise kalendriaasta omad ehk eelmisel aastal koorunud. Võib arvata, et kevadel eksis üks rändeparv siia ja hajus,» oletas ta.

Ots lisas, et suguküpseks saavad pelikanid tavaliselt kolmandal või neljandal eluaastal, enne seda hulguvad nad niisama ringi.

Kas Karksi juhukülaline enne talve taas kodutee üles leiab, ei oska tema tõdemust mööda praegu veel keegi öelda.

«Kõige tähtsam on inimestele teada anda, et neid linde ei tohi mingil juhul toita,» rõhutas Margus Ots, pidades silmas nii pelikane, luiki kui teisi rändlinde. «Toitmisega sulelised kodustatakse ja nad ei lähe siit enam kuhugi. Kui talv käes, tõstavad toitjad ise hädakisa: tuldagu nüüd appi ja viidagu linnud kuhugi sooja. Just nemad paraku rändurid ära rikkusidki.»

See on ühtlasi põhjus, miks jätame siinses loos mainitud järvekese täpse asukoha lehelugejatele ütlemata.

Seda, et teisedki roosapelikanid võiksid Eestisse levida ning luua siin samasuguseid kolooniaid kui kormoranid, Margus Ots ei usu. «Arvan, et see oli üksikjuhtum, sest selle linnu levila on väga kaugel.»

Roosapelikani ja ülal kirjeldatud laululuikede suhteid hindas Margus Ots üsna soojaks. «Mulle tundub, et nad saavad päris sõbralikult läbi. Olen ka ise seal paar korda möödaminnes vaatlemas käinud ja pole kuulnud ega näinud, et nad kakleksid,» sõnas ta.

«Ilmselt otsib pelikan kellegi seltsi, sest oma asualadel elavad need linnud suurte kolooniatena. Toidukonkurendid nad ei ole: luiged on ju taimtoidulised ning söövad peamiselt veetaimi. Pelikan seevastu on paras röövel, kes sööb peamiselt kala, kuid ka kõiki teisi, kellest jõud üle käib, näiteks konni ja pardipoegi.»

Just röövliloomus on pannud linnuvaatlejaid kahtlustama, et pelikanid käisid kevadiste vaatluste ajal toonekurepesades munavargil.

Mis puutub laululuikedesse, siis paarkümmend aastat tagasi olid nemadki Eestis haruldased pesitsejad, kuid nüüd enam mitte.

Margus Ots selgitas, et tavaliselt läbivad laululuiged Eestit rändeteel. Nad pesitsevad meist põhja ja ida pool Euraasia tundra- ja taigaaladel.

«Viimasel ajal on pesitsevate laululuikede hulk Eestis järjest suurenenud. Praegu võib neid olla juba üle saja paari,» kõneles linnutundja.

Kui kühmnokk-luiged armastavad oma poegadega ujuda inimasustuse lähedal olevatel veekogudel, siis laululuiged eelistavad jääda rohkem varju.

«Nad on rabajärvede ja eraldatud paikade linnud, kes peidavad end pesakonnaga taimestiku sisse ja jäävad sellepärast sageli märkamatuks,» selgitas Margus Ots.

Harv kalendrinähtus

Kuid pöördugem tagasi meie vaadeldud lõunatundi, mil fotograafil õnnestus korraga kaadrisse saada nii pelikan kui puhkepausi pidav luigepere. Meile oli see helde kingitus.

Kes teab, võib-olla aitas sellele kaasa asjaolu, et vaatluse päeval, 31. augustil tõusis taevasse sinine kuu. Nii nimetatakse rahvasuus seda, kui ühe kalendrikuu jooksul on võimalik näha kahte täiskuud.

Tänavu augustis kerkis terviklik kuuketas laotusesse 2. ja 31. kuupäeval. Seda teist korda nimetataksegi siniseks kuuks (inglise keeles blue moon). Kirjeldatud olukord leiab aset iga kahe ja poole aasta tagant.

Öeldakse, et sinise kuu aegu passib tegelda valge maagiaga. Küllap soosis see ka meie looduse avastamise soovi, mis sel päeval kiiresti täitus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles