Literaat Ülo Alo Võsar teatas tänavu 8. septembril ajalehe «Sakala» lugejatele: «Massikultuur kasvatab massiinimest avalikult ja salamisi.» Intrigeeriv essee pani arutlema, ka vastu vaidlema.
Märgistatud kultuur — kaugel, aga ikkagi lähedal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib öelda, et olen mees metsast ja minu arutlus kultuurist võib olla külafilosoofiline, natuke riukalik. Viljandi tuntud literaadi esseed lugedes mõistsin, et sõna «kultuur» on helge, aga muutub kahtlaseks, kui liidame sellele sõna «mass». Kõrgkultuur on nagu taevas särav täht: kõigile nähtav, kuid teleskoobi ehk mahuka rahakoti puudumise korral kauge ja kättesaamatu.
Massikultuur ja kõrgkultuur — mille järgi neid eristada? Kus on piirid?
Esseed lugedes tekkis mul kujutluspilt laboratooriumist, kus analüüsitakse kultuuriüritusi ja märgistatakse need. Ühes kastis on kõrg- ja teises massikultuuri märgistuse saanud analüüsid. Need inimesed, kes on massikultuurist läbi imbunud, saavad diagnoosi massiinimene. Nad vajavad ravi, hingelist puhastumist.
Olen segaduses ja kimbatuses. Kas olen salamisi massiinimeseks kasvanud või kõrgkultuuri mõjutusel isiksuseks sirgunud? Olen olnud 12 aastat Viljandis folgiline, käinud hansapäevadel ja popansamblite suvetuuri kontsertidel ning rüübanud muusika saatel õlut.
Olen käinud teatris balletti ja ooperit vaatamas ja kontserdimajas sümfooniat kuulamas ning mekkinud vaheajal konjakit. Kes ma olen? Kas massiinimene või kultuurifriik?
Mõõdikut, mis määraks minu asupaiga kultuuriruumis, ei ole ma leidnud. Kultuuriteoreetikud ja -tegelased on juba mitu aastat arutlenud massi- ja kõrgkultuuri üle. Täpset ja üheselt mõistetavat seletust ei ole ma saanud.
Ülo Alo Võsar nägi tänavareklaami, millele oli kirjutatud «Kultuur ei ole kaugel». Ta lisas sellele repliigi: «Tegelikult on kultuur jäänud rahvast juba väga kaugele, jookseb järjest kaugemale ning läheb üha kallimaks. Ma pean silmas ennekõike kõrgkultuuri — muusikat, teatrit, kirjandust ja kunsti.»
Ma ei ole külades ja väikestes asulates Võsari mainitud reklaami näinud. Seda ei ole mõtet nendesse kohtadesse paigutada, sest reklaami lugejaid on vähe ja kirjutatu ei kõla neis paigus tõepärane.
Viljandis seevastu on kultuur väga lähedal. Siin on teater ja kultuuriakadeemia, vanamuusikapäevad, Kondase ja pärimusmuusika keskus, suurepärane raamatukogu, remonditud kaunis kultuurikeskus ja nii edasi. Viljandis on häid valikuvõimalusi, mistõttu isegi kõhnuke rahakott lubab rahuldada esmased kultuurivajadused. Siin elaksin, sest kultuur ei ole kaugel.
Kuigi elan suurtest kultuuritemplitest eemal, ei saa ma ikka öelda, et kultuur on jäänud minust kaugele. Selle aasta augustis oli minu postkastis Estonia sisukas trükis, millest sain teada, et Viljandist, Pärnust ja Narvast on võimalik sõita eribussiga soodsalt ja mugavalt Kumu kunstimuuseumi ja teatrisse ning tagasi.
Peatused olid ka väiksemates kohtades. Kasutasin seda võimalust ja läksin vaatama «Carmeni» etendust. Suures bussis oli umbes veerandsada inimest, teatris aga kuulsin enda läheduses palju võõrkeelset juttu.
Õigupoolest peaksime rääkima sellest, et maainimesed kaugenevad tasapisi niinimetatud kõrgkultuurist. Tuleb nõustuda, et see läheb üha kallimaks, aga pakutakse siiski ka soodushinnaga pileteid.
Eelmise aasta lõpul vaatasin head sügava sisuga lavastust, kus olid suurepärased näitlejad, tähelepanu köitev lavakujundus ja õnnestunud muusikavalik, aga ometi vaatas üheksandat etendust, millele pääses sooduspiletiga, kõigest poole saali jagu inimesi. Tükk ei püsinud mängukavas kaua.
Pärnu kontserdimajas sümfooniakontserdil oli ehk paarsada inimest, kuigi saal mahutab palju rohkem. Kava oli kütkestav, orkestrit juhatas Paavo Järvi ning vaheajal pakuti kõigile tasuta kohvi ja torti. Pääse maksis sama palju kui kehvavõitu komöödia pilet.
Väide, et täiskasvanutel napib raha teatrisse minna, pole puhas tõde. Käisin ühel rängal masuaastal töökohustuste pärast kolm korda Pärnus ning ikka kuulus päevaprogrammi ka teatrietendus. Saal oli täis. Maja ees seisvate busside järgi võis teha järelduse, et kohale oli sõidetud kaugetest kohtadest.
Pärast kolmandat käiku tekkis tõrge: kõigis tükkides keerles tegevus allpool vööd olevate kehaosade ümber. Etendused olid välja müüdud ja naerda sai palju, aga kohati oli maitselibastuste pärast piinlik. Vaimukus muutus tasapisi labasuseks.
Oli näha, et lavastades polnud palju vaeva nähtud ja raha oli kasutatud kokkuhoidlikult, aga lavastus läks hästi ja püsis elujõuliselt repertuaaris. Teater tegi, mida aeg nõudis. Inimesed said murelikul ajal veeta lõbusa õhtu ning kultuuriasutus teenis raha, et karm aeg üle elada. Kõrgele kunstile ei mõeldud.
Hiljem garderoobis järjekorras seistes kuulsin vaimustust väljendavaid repliike, aga oli ka inimesi, kes lubasid sellele teatrile selja pöörata. Kui Ülo Alo Võsar liigitab teatri kõrgkultuuri alla, siis mitme kogemuse põhjal ei söanda mina seda sajaprotsendiliselt väita.
Lähiminevikust mäletan loosungit «Kultuur massidesse!». Soovitusel oli jumet. Kultuurimajades ja klubides tegutsesid taidlusringid ning tänu nendele olid maakondlikud laulu- ja tantsupeod suurejoonelised ja elujõulised.
Ülo Alo Võsar mainis oma kirjutises, et «tänavune laulu- ja tantsupäev oli tänu tantsijatele ja koolikooridele väga heal tasemel, aga täiskasvanute read olid juba nii hõredad, et hõredamaks enam minna ei saa».
Palju on neid, kes töötavad kodukohast kaugel ning tööpinge ja mure pere toimetuleku pärast ei võimalda taidlusringides ja kohalikus kultuurielus osaleda. Oleme jõudmas aega, mil pensionäride laulu- ja tantsupäevadel on esinejaid rohkem kui maakondlikul üldpeol.
Laulu- ja tantsupidugi on nimetatud massiürituseks, kus kogukonna inimesed saavad kokku, suhtlevad, limpsivad jäätist ja kiidavad õlut. Osa peolisi jälgib hoolikalt, mida püünel ja tantsuplatsil tehakse, teised aga naudivad kultuuri taustal seda, mida kaupmehed on söögiks ja joogiks toonud. Eestlastele pühal üritusel on massikultuurile omaseid märke.
Paljud inimesed on nimetanud Viljandi pärimusmuusika festivaligi massikultuuri ürituseks, kuigi programmides on rohkelt kõrgkultuuri kuuluvaid kontserte.
Massikultuur ja väärtkultuur — märgistus oleneb sellest, millise saali või platsi nurgast või mis valguses teemat käsitleme. Meist kui valikute tegijatest sõltub, kumb on meie kultuuriruumis esiplaanil.
Kooliajast meenub kaks meesõpetajat. Matemaatikaõpetaja istus klaveri taha ja tõestas, et muusikal on seos matemaatikaga, ning kunstihuvilise füüsikaõpetaja tund oli aeg-ajalt füüsika-kunstitund.
Õpetaja abil tärkab ja süveneb kultuurihuvi. Kui iga pedagoog seostab oma õppeainet kultuurivaldkondadega, tekib õpilasel kultuurist terviklik ühtsus. Sellega vähendame salamisi ja avalikult massiinimeste arvu ning tekitame juurde väärtkultuurist huvituvaid.