Sõnad enne surma

SÕNAD, SÕJAD ja sõnasõjad. Sõnade pärast on peetud (sõna)sõdu. Sõnaga saab luua, aga saab ka hävitada. Sõnal on jõud. Kes suudab sõnu paremini kasutada, defineerida, interpreteerida, sellel on suurem võim. Ometi ei tähenda see veel, et mida rohkem sõnu, seda rohkem tarkust.

Vanad filosoofid olid tarkuse armastajad ja austajad. Selle väljendamiseks kasutasid nad sõnu — nii vanu, uuemaid kui vastlooduid. Filosoofide koolkondades peeti väitlusi, aga ka sõnasõdu. Mõnikord võeti õpetlaste ütlusi arvesse ka poliitikas, sest sõnadega on võimalik mõjutada ja muuta asjade käiku ning lõppkokkuvõttes kogu inimkonna ajalugu.

Inimene võib küll surra, kuid tema öeldu või kirjutatu jääb. Niisiis on võimalik, et inimene kõneleb veel pärast surmagi. Tähtis on, mida ta ütles eluajal ja mida vahetult enne surma. Kas sõnad ja teod ühtisid? Sõnade ja tegude ühtsus annab nii ühtedele kui teistele ning lõpuks ka tegijale rohkem kaalu. Eriti kui ütleja jääb öeldule kindlaks surmani.

Mõnikord sunnitakse inimesi sõnu tagasi võtma. Kes oma sõnu sööb, on igal juhul kedagi reetnud (või midagi/kedagi avastanud) — vähemalt iseennast. Ta on olnud kahepalgeline ning tema öeldu kaotab väärtuse ja muutub sisutühjaks.

Surm annab halastamatu hinnangu inimese elule ja jumal annab elatu järgi hinnangu tema igaviku kohta. Surmal pole kunagi viimast sõna ning surma on sõnades raske kirjeldada. Pühakirjale toetudes võime kindlad olla üksnes selles, et inimese hing on surematu ning surm on viimane vaenlane, kellele ükskord lõpp tehakse.

Siin on vähe abi hedonistlike filosoofide lohutusest. Nood väidavad, et senikaua kui oleme meie, pole surma, ja kui tuleb surm, pole enam meid. Surma ees on kõik võrdsed, aga pärast surma on igaühe igavikuline saatus erinev.

Aus inimene, kes ei pea iseennast maailma nabaks ja loojaks, tunnistab, olgu või vastu tahtmist, et põhjuse ja tagajärje seos jätkub ka pärast surma. Inimese ihu on mullast võetud ja saab jälle mullaks. Hing seevastu on igavene ning sellest pole võimalik vabaneda isegi krematooriumi kuumuses.

Kuulus vene kirjanik Fjodor Dostojevski kirjutas 1878. aastal oma kirjas Nikolai Ozmidovile: «Kujutage nüüd endale ette, et Jumalat ja hinge surematust pole olemas. Ütelge, miks ma peaksin siis õigesti elama, head tegema, kui ma maa peal lõplikult suren? Kui surematust pole, siis on ju asi üksnes selles, et oma tärminini ära elada, pärast tulgu või maailma lõpp. Kui see on nõnda, miks ei võiks ma siis ligimest tappa, paljaks riisuda või varastada, või kui ma just ei tapa, miks ei võiks ma lihtsalt teiste arvel elada, ainuüksi oma kõhtu orjata? Sest mina ju suren ja kõik sureb, ei ole midagi jäädavat.»

MEIE TÕSISELT VÕETAVUS seisneb just selles, kas jääme oma sõnadele kindlaks elu lõpuni. Kui eluõhtul hakatakse oma sõnu sööma, peab selleks olema oluline põhjus: inimene leiab näiteks enne surma tõe ja kuulutab oma varasemad tõekspidamised ekslikuks. Võimalik on seegi, et tõde ilmub inimesele tema surivoodil, kuid ta ei soovi seda omaks võtta.

Kuidas siis surra? Vaatame, millised võivad olla surmaeelsed sõnad.

Haigepõetaja kirjeldab tuntud prantsuse filosoofi Voltaire'i surma järgmiste sõnadega: «Ta kisendas terve öö andestuse järele. Ta lubas ihuarstile ära anda poole oma varandusest, kui see pikendaks tema elu kuue kuu võrra. Kui arst vastas, et see pole tema võimuses, vastas Voltaire: «Siis sõidame koos põrgusse.»»

Šoti filosoof David Hume ütles enne surma ahastades: «Ma olen leekides.»

Napoleoni viimseid tunde on tema ihuarst kirjeldanud järgmiselt: «Keiser sureb üksinduses. Tema surmaheitlus on kohutav.»

Suur prantsuse poliitik Charles Maurice de Talleyrand ahastas enne surma: «Ma kannatan hukatusse määratu piinasid.» Inglise filosoof Thomas Hobbes tunnistas enne surma: «Mul seisab ees kohutav hüpe pimedusse.»

Sir Thomas Scott, inglise endine ülemkoja eesistuja, ütles enne surma pettununa: «Selle silmapilguni arvasin, et pole ei jumalat ega põrgut. Nüüd aga tean ja tunnen, et olemas on mõlemad, aga mind on kõigekõrgem hukka mõistnud.»

Saksa filosoof Friedrich Nietzsche­ suri kohutavas meeltesegaduses. Kõhedust tekitav oli ka Karl Marxi surm: ta laskis oma voodi ümber süüdata palju küünlaid ning palvetas Luciferi poole.

Lenin suri vaimses pimeduses. Ta palus andestust oma toas seisvatelt laudadelt ja toolidelt. Aga võib-olla leidis ta surivoodil jumala? Stalingi oli ju saanud hea usulise kasvatuse.

IGAL JUHUL panevad nende suurmeeste surm ja sellele eelnenud sõnad mõtlema elu ja surma, igavese elu ning igavese hukatuse üle. Minu eitamine ei muuda reaalsust olematuks. Ma võin seda nimetada legendiks, müüdiks või muinasjutuks, aga see ei vähenda reaalsuse tõelisust ja tõelist reaalsust.

Kelle sõnu ja mõtteid me endasse ahmime, vaadates, kuulates, kompides? Sõnad toidavad meie hinge ja vaimu. Kõik, mis särab, ei ole kuld ja kõik, mis näib toiduna, ei toida. Ei mõju lohutavalt, kui keegi väidab, et pole hullu midagi: toidus on ainult üks protsent rotimürki. Aga miks peaksin sööma rotimürki ja mürgistuse tagajärjel surema, kui on võimalik süüa täiesti puhast toitu ning elada täisväärtuslikku elu?

Minu väga ammu kadunud vanaisa (praegu oleks ta 112-aastane) oli tõsine eesti mees, kõva töörügaja, kes elas üle kaks maailmasõda. Eluõhtul diagnoositi tal vähk.

Enne selle teadasaamist polnud mu vanaisa tahtnud jumalast ega usust õieti kuuldagi. Alles surivoodil kohtus ta Jeesusega ja palus temalt kõik patud andeks. Seejärel palus ta andeks abikaasalt ja lastelt. Ta oli kohutavates füüsilistes valudes, aga ühtlasi hoomamatult suures hingerahus. Enne surma kordas ta sageli: «Mul on suur rahu.»

HEA LUGEJA! Elu möödub kiiresti. Millise sõnumi jätab meie elu järglastele? See võiks olla lootuse sõnum, mille reaalsus ulatub siinpoolsusest teispoolsusesse.