Juhus juhatas Enna Londi pooleks sajandiks kooliseinte vahele

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi nooruses pelgas Enna Lond matemaatikat, õpetab ta lastele praegu just seda ainet. Pildil on ta kooliaasta esimesel päeval koos oma õpilaste Janika (ees), Moonika ja Hannaga.
Kuigi nooruses pelgas Enna Lond matemaatikat, õpetab ta lastele praegu just seda ainet. Pildil on ta kooliaasta esimesel päeval koos oma õpilaste Janika (ees), Moonika ja Hannaga. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu on viiekümnes september, mil Enna Lond alustab pedagoogina uut õppeaastat. Neist 46 on ta mööda saatnud Kalmetu kooli laste kõrval.

Suurt ärevust viiekümnes tarkusepäev tema hinges ei tekitanud, kuid mõistagi oli õpetajal hea meel kohtuda õpilastega.

Nii nagu enamik kooli töötajaid, sõidab ka Enna Lond Kalmetule paarikümne kilomeetri kauguselt. Paar aastat tagasi kolis ta sealsest kortermajast Viljandi kesklinna 2-toalisesse korterisse.

«Siin on märksa kergem,» ütleb naine, kel täitus 69. eluaasta. «Küttepuude varumine, ahjude kütmine ja teisele korrusele ronimine hakkab ühel hetkel üle jõu käima.»

Korter on mõnus ja hubane, nagu ühele nooruslikule pensionärile sobib. Kuigi Enna Lond mõtleb juba raskematele päevadele, on tal elujõudu veel palju. Tuleval reedel sõidab ta nädalaks Korfule ja Albaaniasse, olles kogunud selle reisi jaoks raha suvel maasikaid korjates.

Soomes maasikapõllul töötamine on pedagoogi ja kauaaegset koolidirektorit aidanud juba kakskümmend aastat. Selle eest on ta remontinud oma Kalmetu korteri, maksnud linnakorteri võlga ja käinud reisimas.

«Hea, et on olnud võimalus lisa teenida,» tunnistab Enna Lond ja lisab: «Muidugi peab olema ka pealehakkamist ja natuke keeleoskust.»

Oma sünnipäeva, mis on 20. juulil, on naine viimasel ajal veetnud just maasikapõllul. Lapsepõlvest on tal meeles, kuidas tädi tuli teda kuueaastaseks saamise puhul hommikul laka alla tervitama, suur maasikaid täis kauss käes. See oli nagu märguanne, et kunagi tuleb Ennal nende marjadega kõvasti tegemist teha.

Kirjeldatud mälestus pärineb ajast, kui tüdrukul oli veel õnnelik lapsepõlv. Üsna varsti see muretu aeg lõppes.

Lapsepõlv katkes kurvalt

Enna Londi varane lapsepõlv möödus Viljandist seitse kilomeetrit Mustla pool asuvas väikeses Laose talus. Kaks täiskasvanut, üks vanainimene ja viis last jagasid seal ühte tuba ja kööki. Pere oli küüditamise hirmus Viljandist maale kolinud pärast seda, kui nende sugulane Siberisse viidi.

«Kui olin seitsmeaastane, suri mu ema,» meenutab Enna Lond kurbi mälestusi. «Ei teagi täpselt, mis selle põhjus oli: pea hakkas järsku kõvasti valutama, ilmselt lõhkes tal veresoon.»

Umbes aasta kasvatas isa viit last üksi, kuni kutsuti 1952. aasta algul linna. Tagasi ta ei tulnudki: saadeti mingi süüdistuse alusel pikaks ajaks Siberisse.

Enne kui sugulased nad omavahel ära jagasid, elasid lapsed mõnda aega üksi. Kaks venda läksid ühe tädi hoole alla, kaks vanemat õde jäid teise tädi kostiliseks. Enna viidi naabruses asuvasse Kukesoo tallu, kus tema eest hoolitses 70-aastane Jenny,  lapsed hüüdsid teda Senniks.

Suurt nälga ja puudust ei pidanud noor Enna naabrinaise juures kannatama, kuid eriti lähedaseks nad Senniga ei saanud: eks vanainimesel olnud oma mured, kuidas toitu hankida ja maad harida.

Tüdruk käis esmalt Asuma algkoolis, seejärel Holstre seitsmeklassilises koolis, kus elas internaadis. Keskhariduse sai ta toonases Viljandi 2. keskkoolis.

Õdede ja vendadega suhtlemiseks proovis Enna ikka võimalusi leida. «Ega mind kodust hästi välja tahetud lasta, pidin karjas olema ja peenraid rohima. Suvel käisin kolhoosis tööl, et lisaraha teenida,» jutustab Enna Lond. «Aga mina tahtsin hirmsasti õdedele külla minna ja läksin ka!»

Kukesoo talu kostiliseks jäi Enna Lond keskkooli lõpuni. Selleks ajaks oli Siberist naasnud ka tema isa, kes varsti uuesti abiellus. Pärast Senni surma kolis paar sinnasamasse Kukesoo tallu ja jäi sinna oma elupäevade lõpuni.

Juhus tõi Kalmetule

Pedagoogitööle sattus Enna Lond juhuslikult: Rakvere rajoonis zootehnikuna töötav õde mainis, et Annikvere seitsmeklassilisse kooli on vaja internaadikasvatajat.

Neli aastat töötas noor naine Annikveres, kuid siis otsustas pöörduda tagasi kodukanti. Haridusosakonnast kuulis ta, et Kalmetu kool vajab pioneerijuhti.

«Mul on hästi meeles esimene päev, kui Kalmetule tulin. Direktor Johannes Soosaar oli ääretult soliidne mees, suurt kasvu ja halli peaga. Tema proua oli pikk ja sale. Nad astusid mulle aida juurest vastu,» meenutab Enna Lond.

«Soosaar oli ehtne koolidirektor, kellelt õppisin väga palju. Ta oli inimlik, autoriteetne, hea ja tasakaalukas.»

1966. aasta 1. augustil oli Enna Londil Kalmetu koolis esimene tööpäev. Nõukogude propagandale selles õppeasutuses rõhku ei pandud ning pioneerijuht tegi peamiselt praeguste huvijuhtide tööd: korraldas laagreid, matku, rivivõistlusi ja mänge.

Töötamise kõrvalt lõpetas naine kaugõppes Tallinna pedagoogilise instituudi. Ta oleks soovinud seal õppida algklassiõpetajaks, kuid kartis, et on matemaatikas nõrk, ning astus hoopis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialale.

Ehkki lasteaeda pole Enna Lond tööle läinud, on kõrgkoolist saadud teadmised talle kasuks tulnud. «Õppisime seal ju pedagoogika põhitõdesid ja psühholoogiat, laste ealiste iseärasuste arvestamist,» loetleb ta.

Pioneerijuhiameti kõrvalt hakkas naine andma hoopis keemiat — see aine oli talle alati väga meeldinud.

Käsu korras direktoriks

1981. aastal saabus Enna Londi ellu ootamatu pööre. Sel ajal oli kooli direktor kuus aastat varem Johannes Soosaare asemele määratud Toivo Luik.

«Sügisel tuli haridusosakonna juhataja Eduard Trull koolimajja ja kutsus mind direktori kabinetti,» meenutab Enna Lond. Kõrge ülemus andis õpetajale teada, et  Toivo Luik tahetakse viia Viljandi kolmanda kooli juhiks ning tema peab hakkama Kalmetu direktoriks.

«Olin nagu puuga pähe saanud,» tunnistab naine. «Järgmisel päeval helistas Trull ja ütles, et olen kinnitatud kohale. Oligi kõik! Luik tuli Viljandisse, kuid mina ei jaganud ju direktoriametist midagi!»

Ees seisid rasked tööaastad. Haridusosakonnast anti koolidele vähe toetust ning direktoril tuli abi küsida ümberkaudsetelt kolhoosidelt. «Sain asjad ikka niimoodi seatud, et meid aidati. Kui mind ühest uksest välja aeti, läksin teisest tagasi,» meenutab endine koolijuht.

Kalmetu koolis käis tol ajal umbes 260 õpilast. Võrdluseks olgu öeldud, et tänavu on selle nimekirjas 102 last.

Koolimajaks oli väike pruun hoone, seesama, mis paar aastat tagasi lammutati. Peamaja taga paiknes kivist juurdeehitis. Internaat asus vanas apteegimajas.

«Saali ega garderoobi ei olnud, riided rippusid koridoris nagide otsas,» kirjeldab Enna Lond. «Võimlemistunni ajal jooksid lapsed kivimaja koridoris ja treppidest üles-alla.»

Enna Londi lõpetada jäi endise direktori algatatud keskkütte rajamine. Senikaua olid lapsed tassinud õhtuti puid rohkem kui kahekümne ahju ette. Sügiseti olid nad pidanud küttepuid raiuma ja kuuri laduma.

Kööki tuli vett kanda õuel asuvast kaevust, hoolitsemist vajas suur kooliaed. Õpilased said nende tööde eest kirja ühiskondlikult kasuliku töö tunnid. «Vasturääkimisest polnud siis juttugi!» ütleb endine direktor.

Enna Londi juhtimise ajal sai Kalmetu kool keskkütte ja veevärgi. Majandite toetusel ehitati sinna tööõpetuse klassid, Viiratsi valla abiga avati 1997. aastal uus võimla. Hakati tähistama kooli aastapäevi.

Enna Lond oli Kalmetu kooli eesotsas 18 aastat. Tema ametiaeg lõppes 1999. aastal, kui uueks direktoriks valiti Andres Savi.

Pärast asutuse juhi kohalt lahkumist hakkas Enna Lond Kalmetul andma õpiabitunde ning õpetama lihtsustatud kava järgivaid lapsi. Juba direktorina tegi ta läbi spetsiaalsed kursused ning sai eripedagoogi paberid.

«Saatuse vingerpussina õpetan praegu lastele just matemaatikat — ainet, mida pedagoogilisse instituuti astudes kartsin,» muigab ta.

Enna Lond on järjekindel, nõudlik ja range õpetaja, kes häid hindeid niisama ei pane. «Olen lastele ikka öelnud, et mulle pole tähtis nende praegune kiitus, vaid tahan kuulda neilt häid sõnu pärast lõpetamist,» ütleb ta.

Suur tunnustus oli õpetajale näiteks see, et ühel aastal valis kahekümnest põhikooli lõpetajast seitseteist eksamiks keemia. Järelikult tundsid nad ennast selles aines tugevalt.

Oma elukutsevalikut pole Enna Lond kunagi kahetsenud. «Muidugi on olnud vahel raske, aga loobumismõtet pole mul olnud,» sõnab ta. «Kui peaksin praegu noore inimesena endale uuesti ameti valima, siis ei oskaks ma midagi muud eelistada.»

ARVAMUSED

ANDRES SAVI,
Kalmetu põhikooli direktor

Enna Lond on järjepidev paikkonna haridus- ja kultuurielu edendaja. Teda on valitud mitu korda valla volikogusse ning ta on olnud seal haridus- ja kultuurikomisjoni juhataja.
Töökaaslased iseloomustavad Ennat kui sõbralikku, rõõmsameelset, teotahtelist ja abivalmis inimest. Ta tunneb huvi kolleegide tegemiste vastu ning võimaluse korral aitab neid.
Enna on alati esimeste tegutsejate hulgas, eeskujuks on ka tema tahtmine end sportlikult vormis hoida. Tihti võib teda kohata kepikõnnil või jalgrattaga sõitmas.

LIIA PILT,
Kalmetu kooli endine õpilane

Mäletan kooliajast Enna Londi kui väga pühendunud õpetajat ja direktorit. Tal oli aega ja tahtmist õpilasi kuulata ning temaga sai jagada nii muresid kui rõõme. Enna Lond on tugeva empaatiavõimega. Meenutan teda ja oma esimest kooli alati soojalt. Soovin talle kõike head.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles