Kümmekond päeva tagasi esitas TV3 uudistesaates vaatajatele küsimuse: «Kas Eesti on lastesõbralik riik?» Ja koguni üle 93 protsendi vastanutest olid veendunud, et nii see pole. Paar päeva hiljem küsiti vaatajatelt, kas õpetajatel peaks olema õigus lapsi füüsiliselt karistada. Tulemus oli taas üllatuslik: 63 protsenti arvas, et rüblikutele kuluks laks ära küll.
Niisiis, ühest küljest kurdavad eestlased lapsevaenuliku riigi üle, teisalt on nad nõus sellega, et õpetajad lapsi jõuvõtetega korrale kutsuvad.
Minu meelest tulnuks telekanalil paari päeva pärast esitada ka kolmas küsimus: «Kas te oleksite nõus lubama pedagoogil oma last eksimuse korral füüsiliselt karistada?» Olen kindel, et lubajaid olnuks sootuks väike osa — pätt on ju ikka naabripoiss või kõrvaltänava tüdruk, mitte oma võsuke.
Mina ei poolda füüsilise karistuse lubamist ennekõike sellepärast, et piir nii-öelda õpetuse ja vägivalla vahel võib kujuneda väga õrnaks. Näiteks kui laksu andval õpetajal on juhtumisi raske käsi ja lapsel kehvake tervis, võivad säärasel karistamisel olla kurvad tagajärjed.
Lapsevanemate ja koolisüsteemi tehtud kasvatusvigu ei tohiks jõuvõtetega parandama hakata.