Ramo Pener: Mitu elu on antud ühele kaptenile?

Ramo Pener
, Tallinna ülikooli Rakvere kolledži õppejõud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

MADRUSEKS VÕIB saada enam-vähem igaüks, kes merd ei pelga ega tööd põlga. Kapteniks saavad ja sobivad vähesed. Ometi soovib peaaegu iga noor saada kapteniks ehk juhiks. Eriti veel siis, kui talle on maast-madalast sisendatud, et ta ongi kapteniks sündinud.


Noor tahab olla keegi, olla pildil. See aga tähendab olla ülemus, juht või kapten. Samas on juba ette teada, et kõik ei kujune juhiks ja suurem osa peab orienteeruma käskude-keeldude rägastikus. Sellega on raske leppida.



KUIDAS SIIS saada kapteniks?



Kaptenikandidaat peab kõrvaldama enda ümbert madrused, kes kõik unistavad samast karjäärist. Teadagi: kui pole inimest, ei ole ka probleemi.



Kapteniks pürgiv madrus teab, et kaptenil on vaid üks elu. See üks elu tundub palju väärtuslikum ja ihaldatavam kui madruste elud kokku. Eesmärk pühendab abinõu.



Nagu näitas Lõuna-Saksamaal aset leidnud tulistamistragöödia, võib «kapteniks» saada ka postuumselt. Paljud genotsiidiõudused on samuti samalaadsete postuumselt juhiks või õpetajaks saanute tegude tagajärg.



Et olla keegi, tuleb teistele, oma soo-, rahvus-, erakonna- või usukaaslastele, koht kätte näidata. Sageli tehakse seda vahendeid valimata. See on märk kahestunud ja kalestunud isiksusest, identiteedikriisist, suurusehullustusest või hoopis patoloogilisest alaväärsusest.



Kui selle ühe elu eest tuleb ohvriks tuua palju teisi elusid, kas see väärib siis küünlaid? Kui, siis ainult hukkunute haual.



KAHJUKS SOOSIB meie haridussüsteem (õigemini selle puudumine) evolutsionistlikku olelusvõitlust, milles ellu jäävad vaid tugevamad. Me süstime lastesse heroilisuse mürki, mis moondab nad sootuks ja näotuks gladiaatoriks.



Kahuriliha lendab kahte lehte laiali, tõusikuks kasvatatud karjeristid tambivad üle laipade «inimliku kõrguse» poole. Dekadents domineerib koolides ja ülikoolides, aga ka kunsti- ja tantsusaalides.



Kui kindel siht on saada kapteniks, kipub inimhinge turuväärtus jääma nullilähedaseks. Külm- või tulirelv tuleb alati käepärast hoida — esialgu ehk verbaalsel ja virtuaalsel, vajaduse korral aga ka reaalsel tasandil.



Võitjate üle ei mõisteta kohut Tallinnas, Brüsselis ega Haagis. Pealegi pole postuumselt mõtet kellegi üle kohut mõista. Nii ka Saksamaal veresauna korraldaja üle.



LAHENDUS EI ole politseiriigis, vaid korralikus lastetoas, kus peale arvuti ja teleka on ruumi vanematele, vanavanematele, tõelistele sõpradele ning raamatutele.


Ka koolis peaks olema «lastetuba», nagu laevades on lastenurk. See on vajalik sisepingete maandamiseks, sest erilises eas poistel ja tüdrukutel on vajadus pihtida, oma mured südamelt ära rääkida. Nad vajavad aktiivset kuulajat.



Just säärases lastetoas saaks arutada selle üle, mitu elu on kaptenil ja milline elu üldse väärib küünlaid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles