Teatrimängud vastavalt rahakoti võimalustele

, sotsiaalpedagoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Tammar
Ants Tammar Foto: Erakogu

Selleks et sünniks teater, peavad olema mängija ja vaataja: üks, kes läheb läbi suvalise tühja ruumi, ja teine, kes teda seejuures jälgib. Nii on formuleerinud teatri olemuse inglise teatriteoreetik Peter Brook.
Neid, kes tahavad laval tegutseda ja end seal näidata, on alati palju. Neid, kes püünel olijaid vaataksid ja imetleksid, on 1970. ja 1980. aastatega võrreldes vähemaks jäänud. Teatrisse ei tungelda enam, nagu seda tehti palju aastaid tagasi.

Noorte iha teatri võlu järele on hakanud raugema. Virtuaalmaailmas seiklemine pakub märksa enam kirge, naudingut, rahuldust ja vaimutoitu kui teatris Carmeni eluheitluste vaatamine ja Hamleti monoloogide kuulamine.

Sellele viitas ka teatrisõber ja sotsiaalteaduste magister Ivi Lillepuu Viljandi ajakirjanikule Margus Haavale antud intervjuus «Teatrimängud ehitavad inimest», mis ilmus «Sakalas» tänavu 11. augustil.

Sel teemal uurimistöö koostanud Ivi Lillepuu nendib, et teatris käimise harjumus teeb õpilaste seas vähikäiku, mistap teatritel on viimane aeg hakata hoolitsema publiku järelkasvu eest. Varasemaga võrreldavat suurt ja kirglikku teatriarmastust tõenäoliselt enam ei tule: armastame seda kunsti vaoshoitult ja arvestame seejuures hoolikalt rahakoti võimalusi.

UURIJAD VÕIVAD teha sadu teatriteemalisi teadustöid ning mõelda inimeste etendusele meelitamiseks välja kümneid suurepäraseid meetodeid ja võtteid, aga igapäevane elu ütleb oma sõna. Ning see on karm. Vastus küsimusele, miks õpilaste teatris käimise harjumus kahaneb, koosneb ainult ühest süngest sõnast: «vaesus». Selleni jõuan nagu mnemoturniiris, ajaringides tiirutades.

1980. aastatel aitasin muretseda ühe Eesti keskkooli õpilastele etenduste pileteid ning korraldada ühiseid teatris käike ja selleteemalisi üritusi. Teatritega oli hea koostöö. Õppeaasta jooksul tõin kooli 5000—6000 piletit. Enamik klasse käis õppeaasta jooksul eri linnades vaatamas nelja, mõni koguni kuut-seitset etendust.

Direktor esitas õpetajatele nõudmise, et iga õpilane peab enne keskkooli lõpetamist vaatama vähemalt ühte ooperi- ja balletietendust, saamaks teada, mis nähtused (žanrid) need on. Paljud poisid teatasid hiljem, et kõlbas vaadata küll, ning tahtsid veel Estoniasse minna. Ooper «Rügemendi tütar» ja ballett «Asjatu ettevaatus» olid imeilusad: kütkestav muusika, kaunis lavakujundus, vaimukas lavastus ja säravad artistid.

Teatris käike oli siis hea organiseerida. Piletid olid odavad. Lapsevanemate, majandite või asutuste abiga saime bussi tasuta või odavalt. Oli päevi, mil kooli ees seisis neli-viis bussi, et õpilased etendusele viia. Rahanappus seda ei takistanud. Kui vaja, ostis õpetaja õpilasele pileti ise.

Nõnda tekkisidki teatris käimise harjumus ja kultuurihuvi. Mitu endist koolipoissi on mulle öelnud, et käib tänu toonastele ühiskülastustele naise või kogu perega meeleldi etendusi vaatamas praegugi.

Kevadel oli mul endise ministriga teatriteemaline diskussioon. Kultuurilembene kunagine tipp-poliitik ütles, et näeb Tallinna Linnateatri etendustel palju noori — mure, nagu oleks noorte huvi hakanud kaduma, olevat seega ülepaisutatud.

Koolis töötava inimesena võisin talle öelda, et paljudel pealinnast kaugel elavatel peredel pole võimalik oma last (lapsi) mitu korda aastas teatrisse saata. Mõnel ei piisa raha isegi ühe etenduse jaoks.

MAAKOOLIDE ÕPILASTEL on teatrisse minek üsna kulukas ettevõtmine, sest pileti kulule lisandub bussisõidu hind. Muidugi tahab laps natuke ka puhvetis maiustada: kui teised seda teevad ja tema pealt vaatab, tunneb ta end kehvasti. Mul on teinekord tulnud pista lapsele märkamatult natuke raha pihku, et ka tema saaks endale suupoolist osta.

On ilmnenud sedagi, et õpilane häbeneb oma kehva riietuse pärast. Nüansse, mis lapsi teatrist eemal hoiavad, on palju. Kui kinkida õpilasele pilet ja öelda, et saab ühtlasi tasuta bussisõidu, löövad tal silmad rõõmust särama. Noore ütlust, et teater teda ei huvita ja ta ei taha sinna minna, ei saa alati võtta puhta kullana.

Mitmelt õpetajalt kuulsin, et kui olin koos õpilastega valinud sobiva etenduse ning koostanud sõita soovijate nimekirja, jäi see raha kogumise aja saabudes märksa lühemaks. Meelepärast etendust validagi on raske: lavastus peab olema huvitav, üllatav, kaasakiskuv, hoogne, põnev, virtuaalmaailma puudutav ja nii edasi. Kui valik ebaõnnestub, on järgmist käiku organiseerida veel vaevanõudvam.

Leidub lapsi, kes pole teatris käinud juba mitu aastat. Nii süveneb võõrdumine. Tükk aega tagasi käisid maakoolide õpilased aasta jooksul vaatamas mitut etendust, nüüd on väga hästi, kui neid kordi koguneb kaks.
Vähekindlustatud peredele mõeldud projekti abil avanesid eelmisel õppeaastal teatriuksed paljudele lastele. Ühe väikese maakooli õpetaja rääkis, et õpilased käisid esimest korda Tallinna Draamateatris ning rääkisid koju sõites kõigepealt lühtritest, rõdudest, toolidest, puhvetist, näitlejate piltidest ning alles siis etendusest.

Osa omavalitsusi toetab mõnda materiaalsetes raskustes pere last, et ta ei peaks teatrisse minekust loobuma. Aga see ei ole alaline toetus, vaid pigem erandlik abi. On ette tulnud heategevust: lahedal järjel lapsevanem ostab vajaduse korral teatripileti ka oma poja või tütre klassikaaslasele.

Märkasin, et pensionil olev endine minister ei võta mu juttu puhta kullana. Võib-olla on edukal mehel tõesti raske mõista, miks miinimumpalgaga või töötu ema või isa oma last teatrivõludest eemal hoiab.
Kui Ivi Lillepuu väidab nagu too poliitik, et teatrihuvi saab alguse kodust ja vanematest, nende käitumismallidest ja eelistustest, pole seegi enam puhas tõde. Leidub kultuurihuvilisi peresid, kelle eelarvesse ühine teatris käik ei ole mahtunud juba mitu aastat. See on valus teema nii nendele kui teatritele.

Eesti teatriloo suurkuju Voldemar Panso kirjutab: «Teater on olnud inimesest lahutamatu nagu leib, koer ja raamat.» Aeg on hakanud tema palju aastaid kaljukindlana tundunud väidet murendama: kõhnukese või tühja rahakotiga pered on aegamööda teatrist võõrandunud.

Kindlasti on õigus ka neil, kes väidavad, et kultuurihuvi kahanemist ei põhjusta üksnes rahakoti tühjus. Küllap on aastatega süvenenud ka huvipuudus. Kultuurijanu ei vaeva inimesi enam nii palju kui aastaid tagasi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles