Juhus juhatas näitleja asemel õeks

Viljandi haigla õendusjuht Triinu Rõigas läks eelmisel nädalal rasedus- ja sünnituspuhkusele. Ta ütleb, et jääb koju vähemalt poolteiseks aastaks ning otsustab siis, mis saab edasi.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Täispikkuses artikkel ilmus
25. augusti «Sakala» paberväljaandes



Kui lavakunstikateedri vastuvõtukomisjon oleks omal ajal teistsuguse otsuse langetanud, võiksime Triinu Rõigast praegu teatris vaatamas käia. Nii siiski ei läinud ja näitlejahakatisest sai hoopis õde.

Viljandi haigla õendusjuhiks tõusnud noor naine on oma valikuga rahul, ehkki nimetab seda sammu elutee valikul juhuslikuks. Algklassiõpilasena oli ta unistanud näitlemisest ja löönud kaasa näiteringis.  

Kui toonane Tartu 10. keskkool, praegune Mart Reiniku gümnaasium võttis koos Vanemuisega ette teatriklassi projekti, läks Triinu katsetele ning osutuski valituks. See tähendas, et kolmel kooliaastal algasid iga päev pärast tavalisi tunde teatriõpingud.

Triinu Rõigas, miks teie näitlejakarjäär sündimata jäi?

Meil oli suur, 43 õpilasega klass, mis oli kokku pandud reaalainete- ja teatrihuvilistest õpilastest. Teatrisõpru oli 18 ja hiljem proovisime kõik lavakasse astuda.

Vastu ei võetud meist paraku kedagi: ehk ootas vastuvõtukomisjon teatriklassist tulnutelt midagi enamat. Paar julget proovisid hiljem veel, aga jäid ikka ukse taha.

Kuidas tulite mõttele valida meditsiin?

Võtsin aasta mõtlemisaega ja hoidsin kodus last, oma nooremat õde. Väike mõte oli minna õppima õpetajaks, aga sinnapaika see jäigi.

Meditsiiniga polnud ma oma tulevast elukutset kunagi seostanud. Selle otsuse tegin eksprompt: lõin ajalehe lahti ning vaatasin, et meditsiinikool hakkab võtma õenduse ja ämmaemanduse erialale vastu uusi õpilasi.

Otsustasin õenduse kasuks, sest see tundus pakkuvat suuremaid võimalusi. Ema julgustas takka, sest oli samuti tahtnud omal ajal õppida õeks, velskriks või ämmaemandaks, aga tema ema polnud lubanud.

Olen oma valikuga nüüd väga rahul.

Miks vahetasite koduse Elva Viljandi vastu?

Elva haiglas töötamine hakkas mõne aja pärast tunduma rutiinne — tahtsin muudatusi. Ühtlasi ei meeldinud mulle enam 24-tunnised valvekorrad. Nägin lehes kuulutust, et Viljandi haigla otsib õdesid.

Otsustasin proovida, sest kuulu järgi vajati õdesid just päevasele tööle. Mu isa oli juba aastaid käinud Viljandis tööl, niisiis polnud see koht mulle võõras.

Kui pidin minema Viljandi haiglasse vestlusele, helistas mulle hommikul Elva haigla ülemõde, pakkus vanemõe kohta ja andis paar tundi mõtlemisaega. Otsustasin jääda. Arvan, et ülemõe pakkumine tuli juhuslikult, sest senine vanemõde oli läinud halva tervise tõttu päevapealt minema.

Mõne aasta pärast tundsin taas, et tahan edasi liikuda. Võinuksin minna ka Tartusse, aga et osa perest oli juba Viljandis, otsustasin tulla siinsesse haiglasse.

Haiglas olete täitnud erinevate üksuste õe ülesandeid ning olnud põhitöö kõrvalt ka pereõde. Mis on teile kõige paremini passinud?

Palatiõena töötamine. Seal on kokkupuude patsiendiga tihedaim ning tegevus kõige mitmekesisem. Pereõeamet on samuti sümpaatne, aga selles on palju paberitööd.

Mind kui võhikut huvitab, mis tunne oli teha oma elu esimest süsti.

Esimene, kelle peal seda koolis proovid, on kursusekaaslane. Mul käsi värises: kartsin, kas tuleb ikka õigesti välja. Tööl pole ma ühegi protseduuri ees hirmu tundnud, sest see on mu amet.

Ega tervishoiutöötaja vist saagi patsiendi kannatusi nähes emotsioonidele voli anda.

Jah, nii see on. Loomulikult peavad õel olema empaatiavõime ja soov patsienti mõista, aga tööd tehes ei tohi ta muutuda emotsionaalseks, sest siis on oht teha vigu. Tuleb säilitada kaine mõistus.

Mida arvate kainest kaalutlusest, mille ajel paljud tervishoiutöötajad siirduvad välismaale paremat palka teenima? Kas olete ka ise sellele mõelnud?

Olen ikka mõelnud, aga leidnud, et selle sammu astumisel peab olema rahast suurem põhjus, näiteks perega seonduv. Kuigi mujal arvatakse olevat rohi rohelisem ja taevas sinisem, ei saa öelda, et välismaal suurem palk kergemini tuleks. Kohati on tööd rohkemgi.

Sellegipoolest saan lahkujaist aru. Igaüks teeb oma valiku ise, leidub ka neid, kes jagavad end Soome ja Eesti vahel.

Aastaid on õed ja arstid paremat palka nõudnud. Kuidas on olukord paranenud?

Aastaid tagasi olid palganumbrid tõesti väiksed, aga siis tuli tuntav hüpe. Vaikselt on palk kasvanud hiljemgi. Viimasel ajal on see küll toppama jäänud, kuid uut lisa on oodata tuleval aastal.

Mis on õele vääriline palk?

Patsiendi tänu. Aga rahata elada ei saa, seepärast arvan, et õe palganumber võiks alata tuhandest eurost.

Mida ütleksite noorele, kes alles alustab õe põhiõpet?

(Jääb mõttesse) Ära karda! Ära kunagi ütle, et ei oska või ei tee. Proovi. Teisalt ei sobi õeametis olla vägisi — julge endale tunnistada, kui see sulle ei sobi, ning vali midagi muud.

(Lisab naerdes) Ole tubli, ära mine Eestist ära, jää siia!

Tagasi üles