Juhus juhatas näitleja asemel õeks

Viljandi haigla õendusjuht Triinu Rõigas läks eelmisel nädalal rasedus- ja sünnituspuhkusele. Ta ütleb, et jääb koju vähemalt poolteiseks aastaks ning otsustab siis, mis saab edasi.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kui lavakunstikateedri vastuvõtukomisjon oleks omal ajal teistsuguse otsuse langetanud, võiksime Triinu Rõigast praegu teatris vaatamas käia. Nii siiski ei läinud ja näitlejahakatisest sai hoopis õde.

Viljandi haigla õendusjuhiks tõusnud noor naine on oma valikuga rahul, ehkki nimetab seda sammu elutee valikul juhuslikuks. Algklassiõpilasena oli ta unistanud näitlemisest ja löönud kaasa näiteringis.  

Kui toonane Tartu 10. keskkool, praegune Mart Reiniku gümnaasium võttis koos Vanemuisega ette teatriklassi projekti, läks Triinu katsetele ning osutuski valituks. See tähendas, et kolmel kooliaastal algasid iga päev pärast tavalisi tunde teatriõpingud.

Triinu Rõigas, miks teie näitlejakarjäär sündimata jäi?

Meil oli suur, 43 õpilasega klass, mis oli kokku pandud reaalainete- ja teatrihuvilistest õpilastest. Teatrisõpru oli 18 ja hiljem proovisime kõik lavakasse astuda.

Vastu ei võetud meist paraku kedagi: ehk ootas vastuvõtukomisjon teatriklassist tulnutelt midagi enamat. Paar julget proovisid hiljem veel, aga jäid ikka ukse taha.

Kuidas tulite mõttele valida meditsiin?

Võtsin aasta mõtlemisaega ja hoidsin kodus last, oma nooremat õde. Väike mõte oli minna õppima õpetajaks, aga sinnapaika see jäigi.

Meditsiiniga polnud ma oma tulevast elukutset kunagi seostanud. Selle otsuse tegin eksprompt: lõin ajalehe lahti ning vaatasin, et meditsiinikool hakkab võtma õenduse ja ämmaemanduse erialale vastu uusi õpilasi.

Otsustasin õenduse kasuks, sest see tundus pakkuvat suuremaid võimalusi. Ema julgustas takka, sest oli samuti tahtnud omal ajal õppida õeks, velskriks või ämmaemandaks, aga tema ema polnud lubanud.

Olen oma valikuga nüüd väga rahul.

Miks vahetasite koduse Elva Viljandi vastu?

Elva haiglas töötamine hakkas mõne aja pärast tunduma rutiinne — tahtsin muudatusi. Ühtlasi ei meeldinud mulle enam 24-tunnised valvekorrad. Nägin lehes kuulutust, et Viljandi haigla otsib õdesid.

Otsustasin proovida, sest kuulu järgi vajati õdesid just päevasele tööle. Mu isa oli juba aastaid käinud Viljandis tööl, niisiis polnud see koht mulle võõras.

Kui pidin minema Viljandi haiglasse vestlusele, helistas mulle hommikul Elva haigla ülemõde, pakkus vanemõe kohta ja andis paar tundi mõtlemisaega. Otsustasin jääda. Arvan, et ülemõe pakkumine tuli juhuslikult, sest senine vanemõde oli läinud halva tervise tõttu päevapealt minema.

Mõne aasta pärast tundsin taas, et tahan edasi liikuda. Võinuksin minna ka Tartusse, aga et osa perest oli juba Viljandis, otsustasin tulla siinsesse haiglasse.

Haiglas olete täitnud erinevate üksuste õe ülesandeid ning olnud põhitöö kõrvalt ka pereõde. Mis on teile kõige paremini passinud?

Palatiõena töötamine. Seal on kokkupuude patsiendiga tihedaim ning tegevus kõige mitmekesisem. Pereõeamet on samuti sümpaatne, aga selles on palju paberitööd.

Mind kui võhikut huvitab, mis tunne oli teha oma elu esimest süsti.

Esimene, kelle peal seda koolis proovid, on kursusekaaslane. Mul käsi värises: kartsin, kas tuleb ikka õigesti välja. Tööl pole ma ühegi protseduuri ees hirmu tundnud, sest see on mu amet.

Ega tervishoiutöötaja vist saagi patsiendi kannatusi nähes emotsioonidele voli anda.

Jah, nii see on. Loomulikult peavad õel olema empaatiavõime ja soov patsienti mõista, aga tööd tehes ei tohi ta muutuda emotsionaalseks, sest siis on oht teha vigu. Tuleb säilitada kaine mõistus.

Mida arvate kainest kaalutlusest, mille ajel paljud tervishoiutöötajad siirduvad välismaale paremat palka teenima? Kas olete ka ise sellele mõelnud?

Olen ikka mõelnud, aga leidnud, et selle sammu astumisel peab olema rahast suurem põhjus, näiteks perega seonduv. Kuigi mujal arvatakse olevat rohi rohelisem ja taevas sinisem, ei saa öelda, et välismaal suurem palk kergemini tuleks. Kohati on tööd rohkemgi.

Sellegipoolest saan lahkujaist aru. Igaüks teeb oma valiku ise, leidub ka neid, kes jagavad end Soome ja Eesti vahel.

Aastaid on õed ja arstid paremat palka nõudnud. Kuidas on olukord paranenud?

Aastaid tagasi olid palganumbrid tõesti väiksed, aga siis tuli tuntav hüpe. Vaikselt on palk kasvanud hiljemgi. Viimasel ajal on see küll toppama jäänud, kuid uut lisa on oodata tuleval aastal.

Mis on õele vääriline palk?

Patsiendi tänu. Aga rahata elada ei saa, seepärast arvan, et õe palganumber võiks alata tuhandest eurost.

Mida ütleksite noorele, kes alles alustab õe põhiõpet?

(Jääb mõttesse) Ära karda! Ära kunagi ütle, et ei oska või ei tee. Proovi. Teisalt ei sobi õeametis olla vägisi — julge endale tunnistada, kui see sulle ei sobi, ning vali midagi muud.

(Lisab naerdes) Ole tubli, ära mine Eestist ära, jää siia!

Kas kavatsete jätkata õpinguid Tartu ülikooli õendusteaduse magistriõppes, kus üks eriala ühtib teie praeguse ameti, õendusjuhtimisega?

Praegu ei kavatse. Ma ei leia, et see annaks mulle midagi juurde. Pigem valiksin magistriõppes mõne täiendava, näiteks sotsiaalvaldkonna. Aga ära iial ütle iial.

Eesti õenduse ja ämmaemanduse 2011.—2020. aasta arengustrateegias on rõhutatud patsiendi- ja perekesksust ning soovi, et õe- ja ämmaemandakutse oleks tulevikus mainekas ja hinnatud. Mida selleks teha tuleb?

Oleme sinnapoole juba teel. Eesti õdede liit on võtnud mainekujunduse üheks prioriteediks ning inimesed tegelevad sellega. Õed peavad oma väärtust siiski ise tundma ja seda ideed väljendama. Asi saab alguse meist endist: kui meie oma tööd ei hinda, miks peaksid seda tegema teised?

Mulle tundub, et vahel teeb õde patsiendiga rohkem tööd kui arst.

Arvan, et see peabki nii olema. Just siin tuleb mängu õenduse patsiendi- ja perekesksus: õde suhtleb patsiendi ja tema perega rohkem. Arst paneb diagnoosi, hindab haigete seisukorda ja määrab ravi.

Sageli kurdab patsient oma häda õele pärast arsti päevast visiiti. Haigete tervise eest hoolitsemine on meeskonnatöö, arst ja õde ei konkureeri, vaid täiendavad teineteist.

Kui palju hoolitseb tänapäeva inimene oma tervise eest?

Kahjuks kohtab ikka veel inimesi, kes tahavad, et teised nende tervise eest hoolt kannaksid — et arst nad terveks raviks. Pahatihti ei viitsita ise enda heaks midagi teha: ei loobuta suitsetamisest ega joomisest, ei toituta tervislikult, ei tehta sporti...
Leidub ka neid, kes pöörduvad tohtri poole alles viimases hädas.

Kumb variant on õigem: minna arsti juurde pisimagi kaebusega või võtta tohtrilkäik ette alles siis, kui häda pole pika ootamise peale üle läinud?

Pigem ikka karta kui kahetseda. Paljudel juhtudel piisab sellest, kui kurdetakse muret pereõele, alati polegi vaja arsti sekkumist.

Eeldan, et teiegi olete mõnikord pidanud patsiendina arsti või pereõe juurde minema. Kas olete nende oskustega rahule jäänud?

Olen selline, et esimesel võimalusel tabletti ei võta. Kui palavik on väike, pisut üle 37 kraadi, pean õigeks lasta organismil endal selle vastu võidelda.

Kui on tarvis arstiabi, olen rahule jäänud. Tervishoiutöötajat ravides kipuvad tohtrid mõnikord arvama, et too teab ise tagamaid, ega pea vajalikuks neid talle nii palju selgitada kui patsiendile, kel meditsiiniteadmisi pole. Mina ootan, et saaksin nõu ega peaks ise lisainfot otsima.

Kas oma pereliikmeid ravite ise või kupatate nad erialaarsti manu?

Nii ja naa. Terve suguvõsa helistab kõigepealt mulle ja küsib nõu. Neil puhkudel meenub mulle õppejõu ütlus, et oma pereliikmeid ei tohi ravida: lootes, et midagi tõsist pole, ei pruugi sa häda suurust õigesti hinnata.

Milliseid ravivahendeid kannate alati käekotis kaasas?

Mitte mingisuguseid. Olen küll mõelnud, et võiks olla mõni plaaster ja valuvaigisti — ka kummikindad, kui on ootamatult tarvis kedagi aidata.

Millisena näete oma tulevikku viie ja kümne aasta pärast?  

Oh, see on nii raske küsimus. Ma ei näe end töötavat muul erialal ega paista ka põhjust Viljandist ära kolida.

Olen inimene, kes pikki plaane ei tee. Mis peab tulema, see tuleb. Mulle meeldib «Helisevast muusikast» pärit fraas: «Kui jumal sulgeb ukse, avab ta kuskil akna.»

ELULUGU

Elvast pärit Triinu Rõigas on sündinud 1980. aasta 17. aprillil.
• Ta lõpetas 1998. aastal Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi teatriklassi, 2003. aastal õeteaduse erialal Tartu meditsiinikooli ja 2008. aastal kliinilise õenduse erialal sama asutuse, Tartu tervishoiu kõrgkooli.
• Aastail 2001—2007 pidas Triinu Rõigas õe- ja vanemõeametit Elva haiglas, seejärel töötas ta õena Viljandi haiglas, kus võttis 2010. aasta novembris vastu õendusjuhi ametikoha. Haigla kõrvalt on ta tegutsenud ka pereõena.
• Ta on Viljandi maavalitsuse tervisenõukogu liige ja Eesti õdede liidu Viljandimaa piirkondliku ühenduse volikogu esinaine.
• Triinu Rõigas on vabaabielus. Talle meeldib lugeda, käsitööd teha, maalida, aeroobikaga tegelda ja suusatada.

ARVAMUSED

ANNIKA RÄÄTS,
sõbranna

Triinu on tugeva iseloomuga, sihikindel ja edasi pürgiv. Loomu poolest ei ole ta tormakas, vaid rahulik ning mõtleb, enne kui midagi ütleb. Sõbrannana on Triinu mõistev ja empaatiline, hea kuulaja ning osav motiveerija.

Positiivse ellusuhtumisega annab Triinu head energiat ka teistele. Ta julgustab end proovile panema ning tulema toime mis tahes keeruliste või riskimist eeldavate olukordadega.
 

ÜLLE LUMI,
endine ülemus

Triinu on hea südame ja säravate silmadega inimene. Ta oskab nakatavalt naerda ja olla seltskonna hing. Triinule võib igas olukorras kindel olla. Ta on väga tark, aga avab oma tarkuselaeka alles siis, kui on endas kindel ja usub, et tal on, mida teistele öelda.

Juhina on Triinu selline tüüp, kellel kulub vedama hakkamiseks aega, aga kui ta kord juba veab, siis igas olukorras ja alati. Selles peituvadki tema kui töökaaslase erakordsus ja võlu.

Tagasi üles