Ülimalt mõistatuslik on see ööloori varjus ringi ekslev lind, keda inimesel harva — kui üldse — õnnestub oma silmaga näha. Salapärane ja veider on Jeremy Butterworthi samanimeline näidendki.
Kust sa tuled, kuhu lähed, ööhaigur?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle Eestis seni lavastamata inglise näitekirjaniku sümbolistliku ja absurdimaigulise põnevusloo tõi Taago Tubin publiku ette Olustvere mõisa reheküünis.
Linnust vähem müstilised ei ole saatuse hammasrataste vahele jäänud tegelased, kellest inspireerituna võiks «Ööhaigrut» tutvustada mitut moodi. Ühelt poolt räägib see Jess Wattmore’ist (Meelis Rämmeld) ja Griffin Montgomeryst (Tarvo Vridolin) ehk kahest endisest Cambridge’i Corpus Christi kolledži aednikust, kes püüavad töötute ja rahast lagedatena ühe katuse all elades kuidagi toime tulla ning kelle teed ristuvad neile üüriliseks sattunud naiskurjategija Bolla Foggiga (Merle Palmiste).
Allegoorilises plaanis räägib see lugu patustamisest, kohtumõistmisest ning väärtegude lunastamisest. Kolledži aed sümboliseerib selles Eedeni aeda, milles patustajatel mõistagi kohta ei ole.
Usk on ainus tugi
Lavastus annab kõige tugevamini edasi näidendi religioosset mõõdet. Ühelt poolt teeb ta seda lavakujundusega, milles troonivad mastaapne ikonostaas püha Miikaelist viimsel kohtupäeval ning selle ees asetsev altar ja puupingid — rääkimata küünaldest, mille põletamine on nii püha tegevus, et need tõmmatakse väljast tulijate eest ohutusse kõrgusse.
Teiselt poolt esindab religioosset tasandit põhitegelaste kolmik, kes kannab endas murdumatut usku olukorra paranemisse ning kellele see on ainuke edasiviiv jõud.
Taago Tubina «Ööhaigru» lavastuse sünge alatoon pääseb maksvusele juba esimeses stseenis, kui vaimse ja füüsilise terrori all kannatav Jess, nöörijupp käes, üles pööningule ronib.
Rõhutud olekut süvendab kogu atmosfäär, alustades mängukohast ning lõpetades lavastaja loodud muusikalise kujunduse ja Liisa Soolepa kunstnikutööga. Külm õhk pressib sisse kiviseina pisimastki praost ning hämaras tagahoovlikus valguses joonistuvad ähmaselt välja tegelaste piirjooned.
Ainsad magamisasemed on laudpõrand ja kopitanud madrats ning õhtusöögiks pakutakse lubatud jäneseliha asemel purgiube.
Näitlejad hoiavad salapära
See kõik ei tähenda sugugi, nagu oleks lavastust masendav ja igav vaadata. Vastupidi: õhus on algusest peale tunda vihjelisust ning ütlemata jätmist. Tekib ootusärevus: mis juhtub?
Sündmustikku kujundavad käänakud on sama ettearvamatud, nagu on oma käitumise ning reaktsioonidega Palmiste Bolla, kelle viha ja jõulisus asenduvad ainsa hetke vältel leebuse ja hoolivusega.
Pöörded on niisama saladuslikud kui Rämmeldi Jess ja Vridolini Griffin, kellest üks kannab päevast päeva hommikumantlit ja pidžaamat ning teine kolab ööhaigru kombel hilistel tundidel «jänestele» jahti pidades mööda metsa.
See, keda pole, on nimitegelane. Ööhaigur jääb kättesaamatuks nii linnuvaatlejatele, kes elavdavad oma massilise kohalolekuga pisikese küla igapäevaelu, kui ka keset põldu reheküünis etendust jälgivale publikule.
Võib ainult aimata, kuidas see tabamatu olend hüppab aeg-ajalt välja mõnes tegelases ning kaob sama kiiresti, kui ilmus.
Hoomamatuks ja kaugeks jääb ka «Ööhaigru» lavastus. Ei arva, et asi on näitleja- või lavastajatöös. Võib-olla hoopis tekstis?
DRAAMA
Jeremy (Jez) Butterworth, «Ööhaigur»
• Tõlkinud Martin Algus
• Lavastaja ja muusikakujundaja Taago Tubin
• Kunstnik Liisa Soolepp
• Osades Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Tanel Ingi, Janek Vadi, Andres Tabun, Agu Trolla ja Kaido Torn (kultuuriakadeemia üliõpilane)
• Suvelavastus Olustvere mõisa reheküünis
Allikas: Ugala