Augustiõhtu videvik. Astun vana maja uksest välja ja tunnen, kuidas vali sirin mu hiidlainena enda alla matab. Õhk on tulvil ritsikate lauluvõnkeid ning näib, et muid hääli selle taustale enam ei mahugi.
Öö on vaikne, kuid ühtlasi kärarikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Need on heinaritsikad,» ütleb minu järel sumedasse õhtusse astuv Harri Jaaku, Parika raba serval elav loodusemees, kes oma halli habeme ja muheda olekuga meenutab kangesti Sammalhabet. Olen palunud, et ta aitaks mul kokku lugeda hääled, mida pimedas augustiöös kuulda võib.