Augustiõhtu videvik. Astun vana maja uksest välja ja tunnen, kuidas vali sirin mu hiidlainena enda alla matab. Õhk on tulvil ritsikate lauluvõnkeid ning näib, et muid hääli selle taustale enam ei mahugi.
Öö on vaikne, kuid ühtlasi kärarikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Need on heinaritsikad,» ütleb minu järel sumedasse õhtusse astuv Harri Jaaku, Parika raba serval elav loodusemees, kes oma halli habeme ja muheda olekuga meenutab kangesti Sammalhabet. Olen palunud, et ta aitaks mul kokku lugeda hääled, mida pimedas augustiöös kuulda võib.
Harri Jaaku selgitab, et heinaritsikas on suur ja roheline, aga rohutirts väike ja pruun. «Eks nad ole ühe orkestri liikmed ja siin on ametis mõlemad,» rehmab ta käega.
«Tsik-tsik-tsik-tsik,» saeb ritsikate ja tirtsude ühendkoosseis meie jutu kinnituseks monotoonset sümfooniat. Seda võib tõlkida ka nii: «Kiire-kiire-kiire-kiire!» Või: «Tule-tule-tule-tule!»
Sügis on ju lähedal ning rohu sisse peitunud isastel pole lauluaega jäänud enam pikalt. Nende ligimeelitatud emased peavad suve lõpul jätma munad pinnasesse või mõnele taimele, et sealt kooruksid kevadel uued vastsed.
«Nad hakkavad laulma juba juuli keskpaiku. Enne seda siristavad ritsiklinnud,» kõneleb Harri Jaaku. Tõtt-öelda saevad armuvalus pillimehed ka päeval, kuid õhtuvaikuses tõuseb nende hääl eriti tugevalt esile.
«Soojematel õhtutel on lärm veel suurem,» lisab Sammalhabe. Üheskoos tõdeme, et sooje õhtuid on tänavu kahjuks napilt.
Et ritsikate ja tirtsude laulu on ühisest orkestrist peaaegu võimatu eristada, panen nende esinemise kirja ühe häälena.
Sookured jagavad muljeid
Üle ritsikate orkestri on siiski kuulda veel midagi: eemal jagavad päevamuljeid sookured, kes käivad Parika järve ääres rabaservas ööbimas. Juttu neil jätkub ja vaikses augustiõhtus kostab kruugutamine kaugele.
Harri Jaaku elukohta ümbritsevatele põldudele hakkavad sookured kogunema tavaliselt augustis, kui nende pojad on lennuvõimestunud. Enne seda tegutsevad need linnud pesade juures madal- või siirdesoos, rabas või vesises metsas.
«Praegu on nende salgad alles väikesed. Kui nad täna kella poole kaheksa paiku minu juurest üle lendasid, et öökorterisse suunduda, vaatasin, et ühes oli kaheksa lindu ja teises üksteist. Suurem salk võttis ennast juba kenasti kolmnurka,» jutustab Lutsu talu elanik.
Sookurgede lõunasse rändamiseni on siiski veel aega, sest tavaliselt lahkuvad nad siit septembri lõpul või oktoobri algul.
Märksa varem alustavad rännakut valge-toonekured: nemad lasevad end ära kanda augusti lõpu viimastel soojadel õhuvoogudel.
«Praegu võib kuulda valge-toonekurgi öösiti nokka plagistamas,» räägib minu vestluskaaslane. «Tavaliselt teevad nad suurt plaginat kevadel, kui isaslinnud kaasat kutsuvad, aga olen seda häält kuulnud ka augustis.
Küllap on need noored linnud, kes õpivad lorilaule, millega järgmisel kevadel neiusid ligi meelitada.»
Öösiti võib kuulda veel rändlinde, kes hakkavad väikeste ajavahemike tagant lõuna poole liikuma. Harri Jaaku on märganud, et põõsalinnud on tema aiast juba läinud, ööbikud ja ritsiklinnud samuti.
See-eest on seal terve trobikond sääski, kes kipuvad meid kiusama. Õnneks on neid praegu vähem kui suve algul.
Kui trepimademelt teerajale astume, märkab taadi terav silm eemal lendavat kogu. Seisame ja vaatame, pingutame hämaruses silmi, kuni tema arvamus saab kinnituse.
«Kindlasti on see nahkhiir, putukas ei saa nii suur olla,» pomiseb habemik rahulolevalt. Nahkhiired lendavad Lutsu talu hoonete vahel igal aastal, kuid nende elukohta pole loodusemees veel välja peilinud.
Käsitiivalised, kes siin eestimaises hämaruses õhtusööki jahivad, ei tee mõistagi mingit kära. Nahkhiired kasutavad pimedas orienteerumiseks kajalokatsiooni, kuid inimkõrvaga pole seda ultraheli sagedusel tehtavat häält võimalik kuulda, seepärast panen lendava loomakese märkmikusse kirja küsimärgiga.
Poisid käisid hulkumas
Astume maja juurest veidi eemale metsateele, kuid ega siingi häältega hõisata ole: kui ritsikad välja arvata, valitseb looduses vaikus. Kevadöö lärmiga ei anna seda võrreldagi.
Ootamatult kostab selja tagant mjäu. Rohupuhmast hüppab välja kassike — nii must, et keskööl poleks teda nähagi. Praegu on siiski veel piisavalt valgust, et saan vältida jalgade ümber tiirutaja sabale astumist.
«Jaah, tema tahab nüüd sõber olla,» muigab Harri Jaaku seepeale. Tal on majapidamises kaks kassi, teine on samuti must, kuid lõua alt valge täpiga.
«Kassidega oli niisugune lugu,» pajatab ta. «Käisime hiljuti Tõstamaal Eesti looduskaitse seltsi kokkutulekul ja olime neli päeva kodust ära. Kui esmaspäeval tagasi tulime, polnud siin ühtegi kassi. Alles kolmapäeva õhtul ilmus üks välja. Teine tuli nädal aega hiljem,» nendib taat ja vangutab pead — kes teab, kus need poisid kogu selle aja hulkusid.
«Aga nüüd on kuulda veel üht öö häält: lennukid! See pane ka kirja,» ütleb taat silmi taeva poole tõstes. Kõmina saatel lendab meist üle õhulaev, värvilised tuled tiibade all vilkumas. Varsti tuleb järgmine, hiljem märkame veel mitut.
«Neid lendab siin pidevalt,» nendib Harri Jaaku.
Maanteel sõitva auto mürin kostab pimeduses samuti kaugele. Õnneks on sel teel öösiti vähe liiklust.
Kui jõuame metsa veerel laiuva rapsipõllu äärde, on kuu juba puude kohalt nina välja pistnud. Kera on kollane nagu juust. Ja suur! Ta kerkib taevasse silmanähtava kiirusega.
Tuul, mis esmalt meile kuklasse puhub, tormab puulatvadesse ja paneb seal lehed valjult kohisema. Seejärel sööstab iil rapsipõllu sisse, kõigutab varsi ja sahistab kõrtega.
Metsalinnud seevastu on vagusi.
Sokuke ajab hirmu peale
«Vaat selle võid ka kirja panna, et praegu võib kuulda soku häält,» tuleb minu kaaslasele järsku meelde. «Ta teeb niimoodi: purr, purr.»
Harri Jaaku puristab seda häälitsust demonstreerides valjult suuga ja teeb hirmsat nägu.
«Öises vaikuses kostab see kaugele ja paneb kartma, et tegu on mingi suure loomaga, ehkki tegelikult on ainult sokuke,» seletab Sammalhabe muheldes. «Ilmselt soovib ta niimoodi oma piirkonda märgistada.»
Kui varem oli metskitsi Parika kandis näha üsna sageli, siis viimaste aastate jooksul on neid väheks jäänud. Viimati nägi Harri Jaaku kapra augusti algul, kui hakkas linna sõitma.
«Metskits seisis bussipeatuses. Ei tea, mis ta seal vaatas ja mõtles,» räägib taat.
«Võib-olla uuris bussiaegu,» pakun seletuse, mis paneb meid mõlemat muigama.
Kassi näugumise saatel maja poole tagasi astudes märkame, et taevas on süttinud esimesed tähed. Kuldkollane kuu tõuseb järjest kõrgemale ning tuul vaibub. Ritsikate laulusirin muutub pimeduses aina valjemaks.
Kui puude vahelt otsemat teed pidi õuele läheme, jääb kõrvu jalgade all purunevate teokarpide krõbin. «Tigusid on siin miljoneid,» nendib Harri Jaaku.
Ja kuigi mul on talla all hukkunud tigudest veidi kahju, ei suuda kaastunne rikkuda meeleolu, mida pakub vaikne, kuid ühtlasi kärarikas augustiöö.
NIMEKIRI
Augustiöös kuuldud hääled
• Ritsikate ja tirtsude sirin
• Sookurgede kruuksumine
• Sääskede pinin
• Nahkhiire lend (?)
• Kassi näugumine
• Lennuki kõmin
• Auto mürin
• Puulehtede kohin
• Rohukõrte sahin
• Teokarpide krõbin
Allikas: «Sakala»