ME TEAME, mis on aritmeetiline keskmine. Budismist on tuttav mõiste kuldne kesktee. Kui oleme õppinud saksa või vene keelt, meenub meile ehk, et neis on kolm grammatilist sugu: mees-, nais- ja kesksugu.
Nüüdisajal ruulib kesksoolisus
31. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Grammatilist sugu kasutades ei tohi eksida, vastasel korral tekib suur segadus. Näiteks nimisõna «tüdruk» on kesksoo artikliga, das Mädchen. Kas pole kummaline: naisolevus, aga määratletud kesksoolisena?
See on põgus pilguheit hoopis tõsisemasse ja eksistentsiaalsemasse temaatikasse, kus primaarsed pole grammatiline sugu ega artiklid, vaid elavad olevused, keda on seni liigitatud meesteks ja naisteks, lähtudes sellest, kuidas Jumal on inimese loonud.
Selles mõttes tähendab kesksoolisus määratlematust, Jumala ja inimese pühaduse teotamist, rollikonflikte. Meil on emantsipatsiooni tagajärjel juba liiga palju mehelikke naisi ja naiselikke mehi. Kas kesksoolisus pakub sellele alternatiivi? Kui nii, pole maailma lõpp enam kaugel.
ANTIIKAJAST PEALE on kunstis, kirjanduses ja arhitektuuris eristatud ning ülistatud mehi ja naisi — olgu või aadamaülikonnas. Aastatuhandeid oleme võinud nautida kaunite kunstide kaudu mehe ja naise ilu. Mehe ja naise soo- ja rollierinevus on teinud võimalikuks ka mehe ja naise püha liidu, abielu.
Praegu arutletakse, kas on spetsiifilist, naisele või mehele omast käitumist. Kui võtta omaks ühiskondlikud reeglid, kombed ja etikett, pakuvad need turvatunnet. Nende tulemusena tekib mehe ja naise ning teistegi pereliikmete vahel harmoonia. Abielu ja pere on kogu ühiskonna miniatuurne mudel, ehkki ühiskonnas, tõsi küll, ei saa kurta harmoonia rohkuse üle.
KESKSOO PROMOMINE tähendab nais- ja meessoo neutraliseerimist: mees võib võtta endale naise rolli ja naine mehe oma. Sama kehtib riietuse ja etiketi kohta. Rootsi seadused võimaldavad panna tüdrukule poisi nime ja poisile tüdruku nime. Niisugust käitumist põhjendatakse väitega, et kedagi ei tohi diskrimineerida.
Olen õpetajana sellega korra kimpus olnud. Vanas Testamendis on Jumala prohvet Eliisa mees, tänapäeval kannavad seda nime aga tütarlapsed.
Vabadusest on saanud pseudovabadus, omaenda paroodia. Stockholmis on eelkool Egalia, kus lapsi ei kõnetata enam poiste ja tüdrukute, vaid sõpradena, kasutades saksa keele mõistes kesksoo asesõna «es». Saksamaal on ühes spordihallis tuldud hiilgavale ideele: naiste ja meeste WC-d pole enam eraldi, vaid ühised.
Ma ei tea, kas selle peale tuleks nutta või naerda. Võiks ju nutta, kui sellest kasu oleks, aga sootrendid muutuvad kiiremini, kui mina suudan endale pabertaskurätikuid osta.
Veel üks mõtlemapanev näide Saksamaalt. Berliini senat püüab koolis juurutada põhimõtet, et heteroseksuaalsed õpilased esitaksid ainetunnis homoseksuaalseid pantomiime.
Lesbidele ja geidele planeeritakse ekstra nädalavahetusi, et niisugust seksuaalset orientatsiooni süvendada ja loomulikuks kuulutada. Erinevate sugude mõiste tahetakse teha nii võimalikult häguseks ja neutraalseks. Saksamaa parlamendi rohelised poliitikud soovivad sugude eristamisest üldse loobuda.
Seda kõike tehakse liberalismi, demokraatia ja paindlikkuse sildi all. Mina näen siin juba soolise nihilismi ohtu.
Milliseks kasvavad ja arenevad sellises väärastunud ühiskonnas ja keskkonnas meie järglased? Kesksooliste laste vaimne ja sotsiaalne identiteet kahjustuvad tugevasti ja see annab psühhiaatritele rohkesti tööd.
Jumal lõi inimese meheks ja naiseks — nii füüsilises, psüühilises kui sotsiaalses mõttes. Saatanal on õnnestunud pühadust rikkuda, esitades kõike kaunist äraspidiselt, muutes ebanormaalse normaalseks, normivälise käitumise normaalseks.
Kahjuks oleme me sellistes väärarengutes ise süüdi. Pean tõdema, et ka mina tahaksin vahest Jumala poolt pakutud kitsa ja laia tee vahel valida kuldset keskteed. See on aga hukatuslik.