Kui mees küttis, kalastas või sõjas madistas, jäi naise talitada terve majapidamine tükkis pisipõngerjate ja vanaättidega. Pole mõtet vastandada naiste maailma meeste omale: need on tegelikult üks.
Öös on mehi, öös on laulu
28. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui järele mõelda, ei näinud ma Viljandi pärimusmuusika festivali esimese päeva jooksul kontserdilaval esinemas ühtegi naist, aga meeste mõtteis ja muusikas olid nad sellegipoolest tuntavalt kohal. Kodu, armastus ja pere... Emad, abikaasad ja tütred... Ja miks need mehed sõttagi läksid? Eks ikka nende kõigi pärast.
Lipp kui muusika
Muusikas säilib mälu ehk paremini kui kroonikate koltunud kirjasõnas. Selle ehe tõendus on mitu korda Eestis ja Viljandiski käinud ansambel Toorama, mis hoiab elus mordva laulupärimust. Sõna «toorama» tähendab mordva mütoloogias kuningas Tjuštja sarve, mida tuleb häda korral puhuda, et kuningas naaseks teisest ilmast maad ja kultuuri hävingust päästma.
Ersa- ja mokšamordva muusikat viljelev Toorama esitab rahvapärast mitmehäälset meestelaulu. Mordvas on mitmehäälsel laulul sügav rituaalne tähendus. Omalaadi kokkusattumuseks võib pidada, et samal ajal kui Toorama esines kultuurimaja hoovis, möllasid Kirsimäel Zetod.
Mordva laulul on seto mitmehäälse lauluga kauged, kuid ometi selgesti tajutavad sidemed. Toorama liikmed armastavad teadupärast väga setu laule ning on teinud mõnele isegi ersa teksti.
Pärast seda kui ansambli asutaja Vladimir Romaškin suri, võttis 2002. aastal juhtimise üle tema poeg Andrei Romaškin, seega laulab Tooramas juba teine põlvkond.
Mordva ei saa läbi muusikata ja muusika ei saa läbi Mordvata. Ma ei tea ühtki teist maad, mille elanikud tajuksid isegi oma lippu musikaalselt. Rahvuslipu kolm värvi esindavad mordvalastele helisid: sinine on bass, valge noored ja tugevad hääled ning punane jumala häälega ühendatud tundlik inimhääl.
Toorama tähendus ja jõud on kaugelt sügavamad, kui päikesepaistelisel õhtupoolikul esmasel kokkupuutel on võimalik hoomata. Lõplikke vastuseid nende muusikast ei leia, kuid ega elu saagi liiga kergeks teha.
Tänapäeva teadus ei haara kõike. Parem ongi: jäägu midagi salapäraseks. Päris kindlad ei olda selles, kuidas kass nurrub või mismoodi tekib kurgulaul, mille puhul ühest suust väljub korraga mitu heli. Üks nendest on eriti kõrge ja meenutab vilepillimängu.
Kurgulauljaid on uuritud isegi röntgenkiirte abil. Võrdlemisi levinud on vene teadlase Vainsteini teooria: kahe-kolme ühtaegu kuuldava heli tekitamiseks kasvatavat inimene endale topelt- ehk võltshäälepaelad. Nõnda moodustub kurku miniatuurne pilu ja kui õhk seda läbib, tundub, nagu puhutaks vilet. Nimetatud kunsti valdab peensusteni trio Violons Barbares morin khoor’i mängija, karismaatiline mongol Dandarvaanchig Enkhjargal.
Eksootiline ja haarav Violons Barbares oli folgi esimese päeva vaieldamatu magnet. Bändi kuuluvad veel bulgaarlasest gadulkamängija Dimitar Gougov ja rütmipillisektsiooni eest vastutav prantslane Fabien Guyot. Mongoolia-prantsuse-bulgaaria sulam ei tohiks esmapilgul toimida, kuid unustage eelarvamused!
Violons Barbares seikles rõõmsalt kõigi kolme riigi territooriumil ning haaras naabermaidki. Nii elurõõmsat ja nakatavat instrumentaali ja vokaali pillerkaari polnud ma tõepoolest ammu kuulnud. Sujuvalt põimusid Mongoolia steppide nomaadimaailm, Balkani rütmid ning prantsuspärane soe romantism. Kord lasti sumedas suveöös kappama metsikud hobused, kord läheneti moodsalt rokilikule helikeelele.
Õhus lendasid pisimutukad, kuusirp kiikas varemete tagant. Ekstaatiliselt tantsis lava ees poisipeaga piiga. Dandarvaanchig Enkhjargali särk kiiskas prožektorikiirtes, tema tumedatel pükstel olid sees nii teravad viigid, et nendega saanuks leiba lõigata.
Ood mehelikkusele
Keskööks seati Kaevumäe lavale sisse pesuehtne kõrts. Selliseid külalisi satub ühte ruumi küll haruharva. Kõrtsilaudade taga kõhutasid, õllekappa kergitasid ja laulu müristasid Raul Talmar, Peeter Volkonski, Jaak Johanson, Lauri Õunapuu, Ott Lepland, Jaak Tuksam, Margus Põldsepp, Aleksander Sünter, Lauri Saatpalu ja teised. Musta põllega kõrtsmikuna ohjas seltskonda Ando Kiviberg.
Isegi siis, kui oleksin esimesel päeval kuulanud ainult Peeter Volkonski ainulaadses, ürgses, kuid intelligentses ning jalustrabavalt võimsas esituses täpselt 200 aasta vanust «Raamatut prantsuse sõjast», pidanuksin päeva kordaläinuks.