Ühinesin hiljuti umbes kuuekümne viljandlasega, et värskendada oma teadmisi kaunite kunstide vallas ja suvisel-vihmasel Eestimaal niisama ringi vaadata.
KIRI: Sädeinimesed ja muud tegelased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liikumapanev jõud oli nagu kunsti puhul sageli Aate-Heli Õuna raugematu energia. Sedapuhku oli ta sihiks võtnud Eesti uhked mõisad Palmse, Sagadi ja Vihula ning tagatipuks kuulsate kilplaste külakese.
Et bussisõit oli üsna pikk, jäi aega mõtteid mõlgutada. Enim mõttekatkendeid haakus Aate-Heli Õunaga.
Meenutustes kerkis pinnale meie tutvuse algus. Umbes 25 aastat tagasi, kaheksakümnendate lõpul püüdis Aate-Heli tuua Viljandi tänavatele ja kaubanduspilti jõulud. Nii viiski saatus kokku kunstniku ja majandusinimese.
Minule oli see ettevõtmine õige omanäoline: ühel pool lennukad ja toredad ideed, teisel pool rahakotirauad ja kauka napp sisu.
Aate-Heli Õuna kui organisaatori suurteoks jääb Viljandi kunstisaal. Seevastu bürokraatide hämmastavamaid saavutusi oli nimetatud saali kinnipanek. On ju Viljandi pikka aega uhkustanud kultuuripealinna nimega.
Paraku tuleb välja, et uhkeldamise kõrval peab vahetevahel kultuuri heaks raha välja käima. Sealjuures võiks otsustajatele meelde tulla vanasõna, et koonerdamine pole kokkuhoid.
Kui suure varanduse kunstisaali sulgejad säästsid? Kaotsi läks igatahes palju hinge- ja vaimuvara.
Koonerdamisest rääkides meenuvad tahtmatult Arkaadia aia, Viljandi kultuurimaja renoveerimise ja mõned muudki lood: alustatakse hea tahtega, aga välja tuleb nii, et on ja ei ole kah. Annaks jumal, et samasugune stsenaarium ei korduks lauluväljaku puhul.
Jutt kisub pessimistlikuks, kuid lootus elab seni, kuni kultuurivagu ajavad sellised inimesed nagu Aate-Heli Õun. Jõudu kõigile, kes usu ja südamega meie kultuuripõldu harivad. Kui kuulen sõna «sädeinimene», siis mõtlen eeskätt teile!