Peeter Olesk: Diskussioon konstandiga

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

KONSTANT ON suurus, mille väärtus konkreetses mõttekäigus ei muutu. Niisugusena võib defineerida näiteks irratsionaalarvu e, mis võrdub 2,71. Samal kombel saab konstandina käsitleda teist irratsionaalarvu, nimelt ringjoone pikkust jagatuna tema läbimõõduga. Seda tähistab arv π — 3,14. Seevastu näiteks prootoni poolestusaeg ei ole veel konstant, sest selle suurus on eksperimentaal­selt kindlaks tegemata — pole õnnestunud.

Konstandiks võiks pidada ka riigi ja omavalitsuse eelarvet. See ei ole aga nõnda tänavu ega järgmisel ega ülejärgmiselgi aastal. Kui kulusid tuleb kärpida, sest tulud on kahanenud, pole konstanti olemas. Konstandi peamine tunnus ei ole nimelt alati tema arvuline lõplikkus, viimase numbri absoluut. Konstant peab olema usaldusväärne.

VALIMISTE MÕTTES on tänavu kaks konstanti: europarlamendi ja kohalike volikogude valimised. Esimesteks oleme juba hilinenud. Läbi mõtlemata on vähemalt neli asja.

Esiteks erakondlikud ja isiklikud programmid. Teiseks: mida teha inimestega, kes on nimekirjades paigutatud kuuendale või seitsmendale kohale? Kolmandaks: missugune on europarlamendi uue koosseisu poliitika uueneva Ameerika ja muutuva Venemaa vahel? Neljandaks: milline on meie haldusreformi optimum endiselt laieneva Euroopa Liidu suhtes, kus probleemid on nii Türgi kui Kaukaasia?

Olgu, kõigega me tegelda ei jõua. Võtame siis kõneks kõigest ühe: kuuendale ja seitsmendale kohale asetatud poliitiku, kes heal juhul pääseb europarlamenti umbes samal ajal, kui Narvas peab olema lõpetatud põlevkivikatelde konversioon, ehk aastal 2016.

Mida ta seni teeb? Kas otsib prügi ja sordib seda? Ei, ta on kohaliku parlamendi liige ja kärbib tähtsa näoga eelarvet, teadmata, kui suur on tinaturka omahind.

KUIVÕRD ON europarlamendi valimistel pistmist haridus- ja haldusreformiga? Vägagi, sest liitumine eurotsooniga võib langeda kokku sügavaima auguga haridusreformis — eurotsoon nõuab ju korralikku majandusharidust, samas kui meil ei õnnestu õpetada noort ema, kel on senise töökoha säilitamiseks tarvis bakalaureusekraadi, ümber arvutiluksepanduse magistrandiks päevapealt, semestri lõpuks.

Tahan öelda või õieti tuleb mul ennast korrata: demograafilistel põhjustel toimub haridusreform Eestis kiiremini kui haldusreform, kusjuures mõlemal juhul võidakse lavastada süüdlaseks Isamaa ja Res Publica Liit (IRL).

Asja teine külg seisneb selles, et kogu aeg on haldusreformi puhul räägitud ainult omavalitsusüksuste arvust. Nüüd on IRL-i esimees Mart Laar möönnud, et ministreid võiks olla vähem. Teisisõnu: niinimetatud kilekotiga ministrite kohad võiks kaotada. Sotsiaaldemokraadid võiksid ohverdada ühe (Urve Palo) ja IRL teise (Siim-Valmar Kiisler).

Piisab isegi algkoolimatemaatikast: selliste vangerduste korral tuleb remonditud valitsus Reformierakonna-keskne.

Lisaks valitsuse remondile — see on tänavu möödapääsmatu — saame siis ka koalitsiooni remondi. Kus elavad inimesed tol ajal, mil majas käib täisremont? Asenduspinnal. Kus see Eestis asub? Kas Lätis või Venemaal?

INNOVATSIOON ilma ennustamisel saab toimuda ainult ennustusriistade ja arvutusmeetodite täiustamise või täpsustamise mõttes. Päikese käitumist meie teleskoobid ei mõjuta. Kui kaugele me näeme oma teleskoopidega aga poliitilises taevas?

Regionaalministri koha kaotamine või tema isiku asendamine ei ole haldusreform. See on juuksuriskäik. Haldusreform on näiteks see, kui tekibki Suur-Tallinn. Tema ei vaja selleks eriomast ministrit.

Haridusreform pole jälle see, kui Harjumaa laps saadetakse gümnaasiumi Tartusse. Haridusreform seisneks selles, kui keskkooliharidus jagataks pooleks: et keskkooli lõpetanul oleks mingigi kutsehariduslik profiil kõrvuti põhjendatud vabadusega jõuda magistrantuurini.

Minu õde sai aastal 1965 keskkoolis lasteaiakasvataja hariduse ning 1976 Tartu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse. Kümmekond aastat hiljem öeldi talle, et kuna tal pole lasteaianduses kõrgemat haridust, on tal kaks valikut: kas ta läheb Pisi-Pedasse või hakkab saama harimata inimese palka.

TEISISÕNU: reformida ei tule mitte koole, vaid haridusvahemikku põhikooli lõpust magistrantuuri lõpuni. See tähendab kahte: esmalt uutmoodi õpetajakoolitust ja samas gümnaasiumivõrgu kokkutõmbamise järel kõrgkoolivõrgu koondamist paralleelselt kutsehariduskasvatuse kasvuga.

Poliitiliselt tahavad sellest kõige rohkem võita sotsiaaldemokraadid. Institutsionaalselt võidavad sellest enim tugevad kutsehariduskeskused.

Ida-Virumaal võidavad kõige rohkem jälle need, kes ei taha poolkeelseid haritlasi ehk noid, kes vene keelt vabalt ei valda.

EESTI ERAKONDADEL puuduvad selge projektsioon vajadustest aastail 2010—2023 (järgmise eelarve mustandi valmimisest märtsis 2009 kuni oma tuumajaama käivitamiseni) ja diagnoos õpetajahariduse reprofileerimiseks.

Esimene ülesanne: tuleb õpetada elama seitsme lahja lehma aastal. Seda olukorras, kus lehm ongi lahja, aga spekulant tahab olla väga rammus.