Kes ikkagi juhib ja koordineerib?

Neeme Suur
, riigikogu õiguskomisjoni liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neeme Suur
Neeme Suur Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

LIIKLUSPOLITSEI TEGEVUSEST on teada juhtumeid, kuidas hetkeks, mil inspektor tee peal tuigerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Seevastu tagumine iste on täis innukalt pead raputavaid tegelasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et nende käed küll roolini ei ulatunud.

Samasugune tunne tekkis mul pärast seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi oli tutvustanud juuni keskel riigikogus maksu- ja tolliameti (MTA) regionaalsete üksuste kaotamist puudutavat seadusemuudatust. Küsimusi ei tekitanud see, kuidas MTA on üles ehitatud, vaid see, millise struktuuriga on teised riigiasutused ja kas nende erinevused soosivad või takistavad koostööd.

PRAEGU ON riigiasutused isesuguste struktuuridega. Paljudel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, aga mõnel ei ole. Suuremal osal on Tartus, Pärnus või Jõhvis regionaalse tasandi juhtimisüksus.

Häda peitub selles, et kui sotsiaalkindlustusametil on kaks regiooni, siis maanteeametil on neid koos oma keskustega neli, keskkonnaametil kuus ning veterinaar- ja toiduametil moodustab iga maakond omaette üksuse.

Üks maakond võib korraga kuuluda lausa kolme ametkondliku regiooni koosseisu. Näiteks Järvamaa kuulub maanteeameti Ida regiooni, terviseameti Põhja regiooni ja päästeameti Lääne regiooni.

Niisugune puder ja kapsad ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele ega asutuste toimimisele. Riigiasutuste töö korraldamise segadusele on viidanud ka majanduskoostöö ja arengu organisatsioon OECD, kelle põhjalik raport Eesti riigi juhtimise kohta avalikustati eelmisel aastal.

KÜSISIN RIIGIKOGU saalis rahandusministrilt, kuidas maksu- ja tolliametis plaanitav muudatus mõjutab riigiasutuste koostööd ja kas lõpuks kaovad ka teistel asutustel regionaalsed üksused. Aivar Sõerd päris omakorda, kas riiklikke struktuure ei peaks kujundatama pigem ühtsest nägemusest lähtudes kui ükshaaval.

Rahandusminister teatas vastuseks, et niisugune küsimus tuleks esitada regionaalministrile või peaministrile, sest rahandusministeerium pole eestvedaja. Pealegi olevat ministeeriumid ja ametid oma valikutes vabad.

Järelikult vaadaku igaüks ise, kuidas parem on ja hakkama saab! Küllap oli rahandusminister unustanud, et seaduse järgi kuulub riigiteenistuse ja riiklike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka.

Regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist näeb ette ka regionaalministri ülesannete loetelu. Paraku kinnitas temagi tänavu kevadel, et ei sekku teiste töösse ja iga ministeerium tegeleb oma asjadega. Niisiis on mõlemad leidnud, et nemad ministeeriumide koostöö vallas koordineerivat rolli ei kanna.

Kas peaministrilt on oodata sisulisi avaldusi riigiaparaadi tõhusa juhtimise kohta? Vaevalt küll. Kes siis ikkagi juhib?

PALJU KURDETAKSE, et Eesti riiki on kallis üleval pidada ja riigiaparaadi kulud on liiga suured. Sealjuures laseme südamerahuga igal ametkonnal areneda ja kasvada omasoodu, selmet tõsiselt uurida, kas kokkuhoidu ei sünniks koostööst.

Senised ponnistused on piirdunud üksnes tugiteenuste, raamatupidamise ning personali- ja dokumendihalduse ühtlustamisega, aga võimalusi on märksa rohkem.
Kahjuks on praegu nii, et kui kusagil reformiga pihta hakatakse, kiputakse just asutuste kohalikke esindusi sulgema või sealt töötajaid koondama ning see vähendab teenuste kättesaadavust.

Samal ajal loob iga ametkond endale oma maailma: oma teenindusvõrgustiku, riiklikud ja kohalikud keskused, töökorra ja rutiini. Tihtilugu ei klapi need teiste ametkondade omadega. Riigi kulud ja bürokraatia kasvavad ning koostöö ja efektiivse ülalpidamise võimalused vähenevad.

Nüüd on juhtiv jõud siiski selgunud. Selleks osutus justiitsminister, kes tuli lagedale mõttega algatada riigireform. Paraku polnud põhiteema see, kuidas pakkuda kogu Eestis inimestele paremaid teenuseid, ega ka riigiasutuste ülesehituse loogika ja koostöösuutlikkus. Selle asemel pakkus minister välja mõtte kaotada maavalitsused ja nimetada ministeeriumide osakonnad talitusteks.

Tundub, et rooli taha on end mõelnud koalitsioonipoliitikute juhtrühm, kes pole mures riigi hea toimimise, vaid enda võimul püsimise pärast. Need kaks laulu on paraku sootuks erinevatest ooperitest.

Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp ütles 2011. aastal «Maalehe» veergudel, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Ma ei tea, keda teadlane silmas pidas, kuid usun, et suur hulk inimesi, sealhulgas sotsiaaldemokraadid on väga huvitatud, et meie riik oleks tegus ja töötaks oma inimeste huvides. Teist riiki meil ju ei ole!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles