Emeriitpastor: olen päevatööst väsinud, aga õnnelik

Emeriitõpetaja Helmut Mõtsnik ütleb, et ei tea õilsamat ametit kui kirikuõpetaja oma, ning kinnitab, et rõõm vaimuliku tööst ei ole aastate jooksul kahanenud. Foto: Jaan Männik

Möödunud nädalal pidas oma 85. sünnipäeva Eesti evangeelse luterliku kiriku Viljandi praostkonna emeriitõpetaja Helmut Mõtsnik. Ta lubab vaimulikuna edasi teenida seni, kuniks kõigevägevam elu ja tervist kingib.

Suure-Jaani ja Kõpu koguduse hingekarjasena teeninud ning praeguseks 15 aastat emerituuris olnud Helmut Mõtsnik käib praegugi Viljandi praostkonna kirikutes teenimas ning ütleb, et ei suuda ette kujutada õilsamat elukutset kui kirikuõpetaja oma. Ometi ei ole tal vaimulikuna enam kui poole sajandi pikkust kogemust — ajaloolistel põhjustel sai temast diakon­õpetaja alles pensionärieas.

Juristi haridusega Mõtsnik alustas kindlustusametnikuna, ent asus peagi Raudna ja Puiatu koolis lapsi õpetama. Pedagoogina tegutses ta 36 ja pool aastat, neist viimased 26 aastat Holstre kooli direktori ametikohal. Ta õpetas matemaatikat, kehalist kasvatust, ajalugu ja geograafiat.

Sel kuul möödub Leeve ja Helmut Mõtsniku abiellumisest 60 aastat. Neil on kaks last.

Helmut Mõtsnik, olete öelnud, et igatsesite kirikuõpetaja ametit terve elu. Mis äratas teis nii tugeva soovi pastoriks saada?

Võin heal meelel tõdeda, et oma isalt sain eluteele kaasa usulise hingelaadi ja püsiva huvi usuteaduslike küsimuste vastu. Meie talumaja elutoa seinal rippus pilt «Kristus kibuvitsakrooniga». Sügavalt mõjus lapseeas ja hiljemgi osalemine jumalateenistustel Karksi kirikus, kus altaripildiks on «Ülestõusnud Võitja Kristus».

Vanematekodu mõnesajaköitelises raamatukogus moodustasid enamuse vaimulikud raamatud. Telliti vennastekoguduse ajakirja «Kristlik Perekonnaleht» ja evangeelse luterliku kiriku häälekandjat «Eesti Kirik».

Isa ja ema õpetuse ning vaimuliku kirjasõna kaudu olin usuelu põhiküsimustele orienteeritud juba koolieelses eas. Kolmekümnendatel sain Karksi vallas Longi algkoolis, hiljem Abja gümnaasiumis ning Viljandi maagümnaasiumis õppides usuõpetuse tundides religiooni puudutavaid teadmisi. Algkoolist alates pidasin loomulikuks, et õpin kirikuõpetajaks.

Saite diakonõpetajaks alles 63-aastaselt. Miks selleni jõudmine nii kaua aega võttis?

Lõpetasin gümnaasiumi 1946. aasta kevadel. Et Tartu ülikoolis usuteaduskonda okupatsiooni järel enam ei olnud, astusin sama aasta sügisel õigusteaduskonda.

Pärast esimese kursuse lõpetamist katkestasin õpingud, sest sain Karksi koguduse vaimulikult teada, et Tallinnas töötab konsistooriumi juures usuteaduse instituut. Õpinguid alustasin seal 1948. aasta talvel. Kuid kuna sellal veel loengutega õppesessioone ei korraldatud ja teoloogia õppematerjalide hankimine oli raskendatud, otsustasin järgmisel aastal õppetööd jätkata õigusteaduskonnas.

Sain 60-aastaseks ajal, mil Eestis algas vabadusliikumine riikliku iseseisvuse taastamiseks. Ühes sellega lõdvenes okupatsioonivõimude usu- ja kirikuvastane tegevus. Nõukogude režiimi all palju kannatanud rahvas ärkas vaimselt ja usuliselt. Nii jätkasingi 1988. aastal õpinguid usuteaduse instituudis. Diakonõpetajaks ordineeriti mind 1990. aasta kevadel.

1951. aastal eksmatrikuleeriti teid ülikooli õigusteaduskonna tudengina nõukogudevastase meelsuse pärast. Kas see oli samuti religiooniga seotud?

Olin lähedal õigusteaduskonna neljanda kursuse lõpetamisele, kui mind ja teisi üliõpilasi kutsuti riikliku julgeoleku komitee Tartu osakonda, niinimetatud halli majja ülekuulamisele. Pärast kahte küsitluskorda eksmatrikuleeriti mind ja üht mu teaduskonnakaaslast rektori salajase käskkirjaga.

Seda meile ei teatatud, aga arvatavasti pandi meile süüks nõukogudevastasesse ideoloogilisse üliõpilasrühma kuulumist ja minule isiklikult ka usuteaduse instituudis õppimist. See oli KGB-le teatavaks saanud õigusteaduskonna üliõpilaste kaudu, kes olid mõni kuu varem pisut enamate poliitiliste süüdistustega arreteeritud. Et vangistamise oht varitses ka mind, otsustasin tööle hakata riikliku kindlustuse süsteemis, mis tundus apoliitilisem.

Nõukogude ajal usklikke represseeriti, kirikus tehtava järel nuhiti ning võimukandjad olid seisukohal, et vaimulikud on riigikorra suured vaenlased. Aeg on edasi läinud ja väga palju muutunud, aga kirikuõpetajatesse suhtutakse mõnikord endiselt kui rahva lollitajatesse. Kas oskate arvata, miks see nii on?

Kui tänapäeval leidub Eestis keegi, kes suhtub kõrgkoolis akadeemilise ettevalmistuse saanud vaimulikesse kui rahva lollitajatesse, on see põhjustatud tema usulisest harimatusest. Mis kristlikust usulisest haritusest saab juttu olla, kui nõukogude ajal koolis käinud lugesid õpikutest pahatahtlikku laimu usu ja kiriku kohta ning Jumala eitamist?

Praegu on Eestis Jumala kõnest arusaamise takistuseks kurb tõik, et valdav osa rahvast ei ole saanud ajaloolistel põhjustel tundma õppida ristiusu algtõdesid. Meie rahva kristlik traditsioon oleks takistamatult jätkunud ja dialoog Loojaga praegu normaalne ning homo soveticuse kombel mõtlemine ja tegutsemine oleksid olemata, kui 1940. aasta traagilist bolševistlikku-terroristlikku juunipööret poleks toimunud.

Pika nõukogude aja väldanud ajupesu tagajärjed ilmnevad nüüdisajal eriti eredalt sel moel, et kuidagi ei saada hakkama süstemaatilise usuõpetuse viimisega põhikooli ja gümnaasiumi õppekavasse.

Nii on jäänud ka viimasel kahel aastakümnel koolis käivad lapsed ja noored suuresti ilma usuteadmistest. See omakorda põhjustab suuri probleeme eetika valdkonnas, nõnda et kõneldakse koguni eetilisest kriisist. Rääkimata sellest, et piiblis sisalduvate usuliste teadmisteta inimese üldharidus on kristliku kultuuritaustaga Euroopas elamiseks kahetsusväärselt puudulik.

Olite ligemale 37 aastat kooliõpetaja ja -direktor. Kas ilmaliku kooliõpetaja amet pakkus teile tagantjärele mõeldes samasugust rahuldust nagu vaimuliku oma?

Kooliõpetaja amet pakkus mulle peaaegu samasugust rahuldust. Sellest hoolimata kandsin ka koolitöö aastatel mõttes lootust pensioniikka jõudes saada kiriku teenistusse.

22 aasta kestel on kirikus teenimine pakkunud mulle suurt huvi ning hingelist rahulolu. Iga tööpäeva lõpul võin enesele tunnistada: kuigi päevatööst väsinud, olen õnnelik.

Väidan sedagi, et õigusteadus, teoloogia ja pedagoogika — minu kolm armastust — on üksteisega väga tihedalt põimunud. Iga valdkonna teadmised ja oskused aitavad märksa paremini toime tulla rahva teenimises juristi, kiriku- või kooliõpetajana.

Lisaks oma 85. sünnipäevale pidasite ka briljantpulmi. Mis on teie puhul olnud nõnda pika kooselu alus ja võti?

Ka meie pika kooselu aluseks on kristlikud eluväärtused: vastastikune usaldus, kaasinimeste austamine jumalanäolisena, abikaasa töö väärtustamine, hoidumine liigsest enesekesksusest ja teineteisele andestamine.

Toimetate auväärsest vanusest hoolimata endiselt Viljandi praostkonnas. See on vist võimalik suuresti tänu sellele, et rõõm kirikuõpetaja tööst pole kahanenud?

Jah, tõepoolest, rõõm kirikuõpetajana teenimisest ei ole kahanenud. Püüan Viljandi praostkonna rahvast vaimulikuna teenida, kuniks Jumal elu ja tervist kingib.

Pean kirikut oma vaimseks koduks. Tunnetan, et jumalateenistuse liturgia on kõige ülevam ja kaunim inimeste vaimuelu avaldumisvorm. Ju siis peab looja selle allikaks olema.

Ma ei kujuta ette õilsamat elukutset, kui kuulutada rahvale rõõmusõnumit loojast ja lunastajast Jeesusest Kristusest. See on võrreldav armastuskirja ettelugemisega. Ei ütle ju jõuluingel piiblis asjata karjastele: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.» Mis me siis enam kardame või kahevahel oleme?