Vesiroos on ajast aega olnud romantika sümbol. Kes poleks näinud Inglise või Ameerika filmides armunud paare vesirooside taustal kudrutamas.
Vesiroos teeb tiigist romantilise oaasi
18. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et vesiroosist hea foto saamiseks tuleb kõvasti vaeva näha, seda ma varem ei teadnud. Pollis Kalda talus Kaarel Kuninga tiigis sumas «Sakala» piltnik õisi pildistades ujumispükste väel kaelast saadik vees, Karksi paisjärvel toretsevaid kaunitare jäädvustades kõikus aga püsti seistes tasakaalukunstnikuna paadi liikumise rütmis.
Kalda talu tiigis on vesiroosid kasvanud üle 15 aasta. Praegu rõõmustavad seal silma punane «Attraction», kollane «Chromatella» ning roosa «Nymphaea alba var. Rosea». «Attractioni» punastel õitel on esialgu valged triibud, hiljem muutuvad need täiesti punaseks. Roosad vesiroosid pleegivad päikese käes heledaks.
Vähenõudlik taim
Vesiroosile on aedniku sõnutsi sobilik madal, maksimaalselt meetri sügavune veekogu. Väikseim sügavus on 50-60 sentimeetrit, sel juhul jääb vesiroosi katma hädapärane 40-50 sentimeetri paksune veekiht. Veekogu pindala võib olla suisa väike: lill oleks nõus kasvama ka vaadis, kui see pole liiga sügav.
Sügavamas veekogus sirguvad lehed püsti üles, põõsas jääb kitsaks ning kaunist vesiroosipinda ei teki. See-eest madalamas kohas läheb järvemudasse juurdunud põõsas pinnal kenasti laiali.
Väga sügavas vees ei saa see taim kasvada. Valgus, mida vesiroos vajab sama hädasti kui kuivamaataimedki, ei tungi süvakihtidesse, just seepärast ilutsevad need lilled jõgedes ja järvedes kalda ligidal.
Eestis levinud vesiroosid on üsna külmakindlad. Siiski ei tohi veekogu talvel tervenisti külmuda ning tiigi põhjapinnas olla liiga liivane. Vesiroos armastab rammusat savikat pinnast, toitainevaeses tiigis on soovitav taime väetada. Tänutäheks õitseb ta peaaegu terve suve, avades mitu õit korraga ja hoides veepinna all uusi nuppe stardivalmis.
Ülemäära filtreeritud ja puhastatud vees jääb tema toidulaud kasinaks ning õitsemine napiks.
Vesiroosid armastavad seisvat vett, kuid kasvavad ka vaikse vooluga jõekäärudes. Samuti tunnevad nad mõnu päikesest. Varjus on õisi kasinalt, aga lehti rohkesti.
«Tervet tiigipinda taimevaibaga katta ei ole ilus, mingi osa peab jääma vaba vett,» õpetab Kaarel Kuningas.
Aedniku sõnutsi on vesiroos üsna vähenõudlik ning võib püsida kaua kuivalgi. «Kunagi purunes meil tiigitamm, taimed jäid terveks suveks mudasse, aga pidasid kenasti vastu,» meenutab ta. «Sügisel tõmbub jää tiigi keskel kokku ning tundub, et vett jääb alles üksnes tilgake, aga kevadel avastame, et vesiroosid ja kalad on kenasti alles.»
Istutada saab kiviheitega
Vesiroosiistiku saab Kaarel Kuninga sõnutsi suvel tiigist välja kaevata. Siis on tal õied ja risoom, mis näitavad sorti. Taimel peab olema vähemalt üks kasvupung, aga heal juhul võiks neid olla neli või viis.
Selline harvendamine ergutab kasvu. Nimelt on vesiroos loomult laisk. «Suured puhmad jätavad õitsemise kasinaks. Jagamine teeb nad erksamaks ja õiterikkamaks,» märgib aednik.
«Kõige lihtsam on panna kivi kilekotti, ühendada see nööri abil vesiroositaimega ning heita kogu kupatus täpselt nii kaugele kui vaja,» õpetab Kuningas. Kivi peab olema piisavalt suur, et vesiroos pinnale ei hulpima ei tõuseks. Teine võimalus on suruda noor taim jalgadega mutta ning asetada raskuseks peale kive.
Kaarel Kuningas sai oma esimesed vesiroosid Karksi-Nuia mehelt Mati Laanelt ning on taimi hiljem vahetuse korras teistele jaganud, vahel ka sümboolse hinnaga müünud.
Värvi muutvad kogred
Kalda talu tiigis võib täheldada, et vesiroosid klapivad hästi seal elutsevate dekoratiivkokredega. Need on põnevad selle poolest, et muudavad värvi: algul on tumedad, siis punased, lõpuks hoopis valged.
Sel kevadel said nad seltsiks kaks Jaapani karpkala koi. Kui nood eksootilised tegelased talve kenasti üle elavad, saavad nad järgmisel aastal liigikaaslasi juurde. Tiiki armastavad ka rohelised konnad, kellel on tavaks öösiti oma valju lauluhäält demonstreerida.
Kaarel Kuningas ütleb, et Eestis on vesiroosifänne palju ning aiakeskustes on nende valik üsna suur. Välismaiste istutamisega tasub tema sõnul olla ettevaatlik: need ei pruugi meie talvekülmale vastu pidada. «Mõned soovitatakse talveks keldrisse viia, aga minu meelest on see mõttetu mässamine. Kasutage parem külmakindlaid sorte, mida saab kiviga tiiki visata ning ongi kogu töö!»