Pärimuspisik innustab last pilli haarama

Iirimaa Begley perekonnal on pärimusmuusika perepärimuse osa.

FOTO: Erakogu

Pean perekonnas edasiantavat traditsiooni ja muusikapisikut väga tähtsaks. Eriti hinnaliseks tuleb pidada pärimushuvi, mis innustab juba lapsi haarama pilli ning proovima mängida — olgu või salaja.

Kõik vanemad ei suuda tänapäeval ise järglastesse pärimushuvi süstida ja enamikul pole kodus võtta ka pilli, seetõttu tasub leida tee laulu- ja mänguringidesse, kus titemängitused, liisulugemised ja ahellaulud saavad selgeks nii lastele kui vanematele.  
Kui väikesel inimesel on võimalik omaenda sõrmega proovida väikekandle keelte kõla ning pärimuslikud hällilaulud ja mängud saavad talle omaseks, on ta suuremaks kasvades ehk julgem pilli haarama, et teha muusikat omal käel.

Viljandi pärimusmuusika festivalil korraldatakse peredele iga päev õpitube, mida juhendavad Annika Mändmaa ja Kati Soon. Need pakuvad suurepärase võimaluse uudistada, kui vahetult ja vabalt suudavad lapsed vanade lihtsate mängudega kaasa minna. Oleks tore, kui Eestiski tekiks rohkem peresid, mille pärandisse kuulub pärimusmuusika, nagu iiri Begley perekonnal, kes astub juuli lõpul üles Viljandi pärimusmuusika festivalil.

Vana suguvõsa

Begley pere kuulub vanasse tuntud muusikute suguvõsasse, kes on elanud ajast aega Iirimaa lääneranniku Dingle’i poolsaarel ehk Corca Dhuibhnel West Kerrys.

Perekonnapea Brendan Begley sai sündides kaasa sealse muusikapärandi ning tema kolmest pojast ja tütrest on samuti saanud head muusikud.

Viljandisse tuleb Iirimaa paremaid lõõtspillimängijaid ja lauljaid koos poeg Bréanainni (kitarr) ja tütar Clíodhnaga. Kõigest 17-aastane Clíodhna mängib nagu iirlased ikka suurepäraselt viiulit ning on ühtlasi esmaklassiline sean nós’i tantsija ja õpetaja.

Sean nós on iiri traditsiooniline soolotants. Erinevalt Riverdance show’st tuttavast steppimisest on see madal, eriliste hüpeteta. Seda võiks ehk võrrelda meie labajalaga, mis on enamikus variatsioonides samuti üsna maadligi. Tantsijad võivad vabalt muusika taktis improviseerida ega pane erilist rõhku spetsiaalsetele kingadele ja kostüümidele, nagu tehakse stepptantsu puhul.

Igaüks valib kingad ja riietuse, milles tal on mugav. Eriti hinnatud on spontaansus ja improvisatsioon, sest tantsitakse elava muusika, pillimehe järgi.

Traditsiooni sees

Begley perekond korraldab festivalil ühe õpitoa, kus annab iiri muusika kõrval loodetavasti aimu ka sellest tantsust. Brendan Begley pühendab peale kontserditegevuse palju aega kogukonna muusikalisele kasvatamisele, aidates igal aastal veebruaris korraldada kohalikku laste ja noorte pärimusmuusikakooli.

Selle pereansambli teeb eriti võluvaks just traditsiooni sees olemine. Kohalik, perekonnas ajast aega mängitud muusika voolab neil veres ja nad oskavad seda edasi anda peenekoeliselt ja siiralt. Isadelt ja emadelt lastele pärandatud, on see end Begley perekonna võluvas koosmängus igati õigustanud. Tasub kuulama minna.

Tagasi üles
Back