TUBE ON mitmesuguse suuruse, sisustuse ja otstarbega. Eluruumiks võib nimetada nelja betoonseina, millel on peal vett pidav lagi ja ees aken, kuid vaevalt on see hubane ja sisendab turvatunnet.
Minu lastetuba
17. juuli 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eriti tähtis on see, kuidas näeb nii füüsiliselt kui psühholoogilis-emotsionaalselt välja lapse tuba. Väike inimene uudistab ju ilma suure huviga ning lastetoa sisustus saadab inimest sünnist surmani.
Selle toa kujundavad ema ja isa, vanavanemad ning teised sugulased ja lähedased. Vastsündinu väljendab ilmavalgust nähes emotsioone talle omasel moel ning saab väga hästi aru, kas ta on oodatud, armastuse vili või sattunud kõledasse ümbrusesse «tööõnnetuse» tagajärjel.
PAIKA, KUHU laps sünnib, võib tinglikult nimetada pesaks ja selles toimuvat arengut pesahariduseks. Pesas kujunevad ja arenevad maailmavaade, identiteet, hoiakud, veendumused, müüdid ja tabud. Nende protsesside valulisusest võivad väikelapsel tekkida arenguprobleemid.
Jumal on istutanud inimesse igaviku, hoolimata sellest, kas vanemate maailmavaade on teistlik või ateistlik. Oma pesas arenedes hakkab laps üsna pea oma mina teadvustama. Esimesed kolm eluaastat määravad tema iseloomu, hoiakud ja identiteedi, kuid ka esimesed kuud on lapse arengus olulised. Puberteediiga võimaldab vanemate vigu üksnes vähesel määral parandada.
Pesa peab olema nii soe ja turvaline, et sinna oleks võimalik maanduda ka siis, kui sealt ollakse juba ammu välja lennanud. Kui lapsele tehakse varakult selgeks, et ta on üks suur nuhtlus, tunneb ta ennast kodus ebamugavalt. Poeg või tütar võib seda vanemale öelda alles palju aastaid hiljem jaanitule ääres või kohvilauas. Veel traagilisem on, kui see võetakse jutuks viinaklaasi taga, sest teisiti ei julgeta tõtt öelda.
VANEMATE VAATED ja terve või ebaterve identiteet hakkavad lapse ellu vagusid rajama, tema maailmapilti kujundama. Tavaliselt ei teadvusta lapsevanem endale päevast päeva oma maailmavaadet, kuid tema käitumine mõjub rohkem kui väärtuste ja hoiakute deklareerimine või dikteerimine.
Mõne lapse vanemad on oma tõekspidamistelt muutlikud nagu Londoni ilm, teistel seevastu on ema ja isa, kes neid armastavad ja neile tingimusteta andestavad ning on huvitatud nende emotsionaalsetest, vaimsetest ja sotsiaalsetest vajadustest. Koolid ja koolitused on koos oma lapsega muutuda ja kasvada soovivatele lapsevanematele olulised.
JÄRGMINE LASTETUBA ootab mudilasi ees lasteaias ja eelkoolis. Seal ei saa enam vundamenti muuta, küll aga on võimalik hoolega valida kolmanda või neljanda rea kivisid või seinapalke. Kodu ja koolieelse lasteasutuse koostöö on sel puhul vältimatu. Tähtis pole ennetada kukkumist, vaid tagada pehme maandumine.
Lasteaiaõpetajate ja nende abiliste töö on väärtuslik, kuid meie riigis kahjuks vähe hinnatud ja alatasustatud. Imetlen südamlikke ja särasilmseid lasteaiatöötajaid, nemad arendavad lapsi rohkem, kui õppejõud üheski ülikoolis seda teevad.
Lasteaednikud pole süüdi, et kiiged on roostes ja ronimistrepid tohletanud. Nende eesmärk on jälgida igapäevaselt oma hoolealuste kasvamist. See on vähemalt sama keeruline kui vaadelda ilma ja seda ennustada.
Nii vanem kui kasvataja peavad olema iga päev valmis millekski uueks ja kordumatuks ning õpetama lastele, kuidas valmistuda eluks. Juba lasteaias võivad poisse ja tüdrukuid tabada maaniad, foobiad, alaväärsus, ärevus, üksildus ja stress.
JÄRGMISTESSE TUBADESSE liigub laps enamasti üksi või sõpradega. Mis juhtub siis, kui elu juhib ta täissuitsetatud ruumi, mis on täis alkoholipudeleid, lärmi ja peksmist?
Kõige hullem on, kui ta ei saa aru, kas ja kuidas sealt välja pääseb. Tahaks põgeneda, aga kuhu? Enam ei leia teed ja pole jõudu väljapääsu otsida. Parem on käega lüüa ja mõelda, et ükskord suitsu- ja murepilved kaovad ning siis on kõik klaar.
Ema ja isa võivad veel pääseteed näidata, sõbrad võivad juhatada turvalisse noortetuppa. Selles toas joonistuvad inimlapsele kõige eredamalt välja valikusüsteemid ja -mudelid.
Noortetoas peab olema võimalik mõelda kaasjuhendajate abiga läbi, mida on vaja senises elus muuta, mida peab hoidma ja säilitama ning mis muutub meie tahtest hoolimata. Seal tuleb arutada, kuidas valmistuda abieluks, pere loomiseks ja hoidmiseks, pesa punumiseks ning lastetoa sisustamiseks. Tulevane ema või isa jõuab nüüd ringiga tagasi algusesse.
Lapsevanemale, õpetajale või mentorile pole paremat tunnustust sellest, kui laps tutvustab ükskord järglastele, lähedastele või kolleegidele oma lastetuba ja toob seda teistele eeskujuks. Sellises toas on hea ja turvaline veeta ka eluõhtu.