Marjataludes käib mitmendat nädalat omamoodi spordivõistlus — noppimismaraton. Parimad selguvad vao vahel ja autasustamine on turul.
Kuidas maasikad turule jõuavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ajakirjanik fotograafiga maasikapõllule jõudis, oli korjamine juba alanud. Samuti vihm, mistõttu möödus minu esimene pooltund põllul koos 15 teise korjajaga kaubikus konutades.
20 aastat maasikaid kasvatanud Suur-Närska talu peremees Aivar Veske rääkis, et vihmasuts korjamist ei takista. «On tulnud ette suvesid, kui saak on kogutud lausvihmas ning ilm olnud nii külm, et põllu servas ootab korjajaid kuum tee või rumm,» tõdes ta.
Vihm eristas kaubikus terad sõkaldest. Mõni tasus enda tarbeks korjatud kilode eest ja asus koduteele, enamik aga jäi, sest midagi oli ju vaja ka turule viia. Peremees Veske pakkus, et võib meid kuivade riietega varustada, peaasi et marjad põllule ei jääks. «Korjama peab, sest muidu on turul tühi koht,» sõnas ta. «Pildilt ei tohi kaduda!»
Nii sain minagi oma karbid ja vao kätte ning võisin noppimismaratoniga ühineda.
Tegutsesime poolehektarisel maalapil. See tundus küll pisike, kuid oli paari nädalaga andnud juba peaaegu 800 kilo marju. «Kile asemel katame maa põhuga, see tagab saagi nii põua kui vihmaga,» jagas peremees oma nippi.
Suur, väike ja praak
Algul ei võtnud korjamine kuidagi vedu. Lisaks maasikate noppimisele pidi neid ka sortima. Väiksed marjad läksid suurde karpi, suured marjad väiksesse. Eraldi topsid olid praagile.
Suur-Närska talu perenaise Lilien Veske sõnul on tänavu palju mädanenud maasikaid. «12 protsenti saagist peab ära viskama,» nentis ta.
Tunni pärast suutsin maasikad nelja karbi vahel ilma pika mõtlemiseta ära jagada. Vahel sattus anumatesse ka mõni poolvalmis mari, kuid pärast teiste korjajatega arupidamist läksid need sujuvalt suhu.
Kaasnoppijad tekitasid aukartust. Minust vasakul töötavas tüdrukutepundis oli ühel staaži kümme aastat. Paremal aga liikus üks Järvamaa neiu väga kärmelt edasi. Ta mainis, et naabermaakonnas maasikatalusid eriti pole.
Üritasin ka ise tempot tõsta. Tahtsin enne hilist aega vaoga lõpule jõuda. Peremees Aivar Veske jutu järgi korjatakse Suur-Närska talus marju ainult õhtuti. «Oleme ise öised inimesed,» lausus ta ning tähendas, et ööga jõuab mari turule viimiseks parajalt taheneda.
Kui karbid täis said, tuli need viia põllu ääres ootavale perenaisele. Tema kaalus ja pidas arvet ning vahepeal müüs marju põllule saabunud inimestele.
Justkui käsitöö
Põllulapil veedetud 2,5 tunni jooksul toetasin Suur-Närska talu turumüüki 21 kiloga. Vastu sain küll seljavalu, aga ka kuhjaga küpseid maasikaid. Vao lõpuni ma siiski ei jõudnud, sest kella üheksa paiku teatas pererahvas, et marju on piisavalt. Ühe õhtuga oli neid korjatud üle 200 kilo.
«Kui meil oli kolmehektarine põld, korjasime ühel päeval abilistega 2,2 tonni maasikaid,» meenutas peremees maasikatalu algusaegu. Toona kasvasid marjad Suur-Närskas kilel.
Põhumeetodit on nüüdseks kasutatud juba üle kümne aasta.
«Nii saab väikselt alalt palju saaki. Kasvatamise vaev on samas tükk maad suurem,» rääkis perenaine Lilien Veske ning naljatas, et nõnda maasikate kasvatamine on kui käsitöö. «Vagude vahele laotatud põhk tuleb käsitsi maasikataimede alla sättida,» selgitas ta.
Pärast korjajate lahkumist korrastati põlluäär ning maasikad jäeti furgooni tahenema. Vargaid Vesked ei karda. «Kahekümne aasta jooksul pole keegi siit midagi võtnud,» lausus peremees. Pealegi hoiavad koerad saagil silma peal.
Põllult turule
Jõudsin turule kell pool üheksa ning veendusin, et öö jooksul polnud tõepoolest ükski maasikas ära kadunud. Seda kinnitas ka Suur-Närska talu pererahvas, kes oli hommikul ärganud kuue-seitsme vahel, et marjad ära kaaluda ja vahetusraha valmis panna.
Turule jõudis 30 kasti marju. Mida kiiremini need tühjaks müüakse, seda varem pääsevad kauplejad koju. «Mõnikord lõpeb päev kolmest, ent vahel olen siin olnud ka viieni,» rääkis peretütar Liina, kes täidab maasikamüüja rolli.
Suur-Närska talul oli palju maasikaid, kuid ka ostjatest polnud puudust. Mõni seisis järjekorras juba enne, kui kaup letile jõudis.
Esimene tellimus oli mul kõige suurem — kunde soovis 20 kilo marju. «Kuhu nii palju maasikaid ka läheb?» pärisin uudishimulikult.
«No ikka sügavkülma,» vastas klient ega jäänud küsimust võlgu: «Kui kaua maasikaid veel saab?»
«Oma paar nädalat ikka,» pakkusin.
Turul jäävad võitjaks ostjad. Kaalu sa palju tahad, ikka ei tule kotti täpselt ühte kilo. Marju pannakse rohkem ja hind ümardatakse alla.
«Me võiksime mõne inimese järjekorda seisma palgata,» naljatas peretütar ühe pausi ajal. «Kui siin trobikond inimesi peatub, tulevad ka teised uudistama, mis nii põnevat on.»
Tänu madalale kilohinnale kadusid minu korjatud maasikad turuletilt vähem kui tunniga. Peamiselt osteti neid ühe-kahe kilo kaupa.
«Vanasti määrasime meie hinna,» rääkis Aivar Veske. «Et tahtsime lahti saada suurest kogusest marjadest, pidime müüma teistest odavamalt.»
Nüüd otsustavad hinna kokkuostjad. «Igal hommikul vaatame, kui palju nemad küsivad,» rääkis peretütar Liina. «Me ei saa neist palju rohkem nõuda, sest muidu jääb meil hulga marju üle.» Nii maksiski kokkuostjatel kilo maasikaid sellel hommikul 1.20 ja Suur-Närska talul 1.40 eurot.
Mul läks müük hästi — poolteise tunniga osteti ligi 50 kilo maasikaid. Sain ka püsikliendi, kes soovis edaspidi osta marju ainult minult.
Odav pole puhas
Kokkuostja Urmas rääkis, et tema Põlvamaalt pärit maasikate hind on madal, sest need pole puhtad. Ta lisas, et kuue aasta jooksul, mis ta on turul kaubelnud, pole keegi nurisema tulnud.
«Meil on kirjas, et maasikad on liivased ja seepärast odavamad,» ütles Urmas. «Inimesed ju näevad, mis marju nad ostavad.»
Maasikad saavad tema sõnul mustaks põllul, kus vihm neile pori peale pritsib. «Marju pesta ma ei saa, sest siis nad ei säiliks,» tõdes ta ning rõhutas, et mädanenud ja hallitanud marju on kastides vähe, sest suurema osa on nad välja korjanud.