Teisipäeval «Sakala» maaeluküljel ilmunud lugu «Direktor valis perele koduks meierei» tõi kaasa arvukalt väljaütlemisi ja muu hulgas ka näägutamist. Mina aga oskan Anzori Barkalaja tegemiste kohta ainult häid sõnu lausuda.
Repliik: Müts maha!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kodukülas on umbes viis talukohta, mille kunagisest olemasolust annavad märku vaid vundamendid ja põlispuud. Nende nimi on vanematelgi inimestel ununenud. Kümmekonnal säärasel on nimi veel teada, aga hooned on kadunud. Seitse-kaheksa majapidamist on alles, kuid lagunemas, paari-kolme neist annaks ehk päästa. Veel paar maja ootavad tervena, millal keegi neisse taas elu tooks.
Okupatsiooniaastate maaparandus hävitas paljud talukohad. Ka iseseisvusaegne maaelu kiratsemine tühjendab külasid. Eesti talukultuurist ja ajaloolisest mälust on suur tükk välja haugatud. Unustusehõlma pole vajunud üksnes talude, vaid ka juba külade nimed.
Sellepärast ongi mul hea meel iga inimese ja iga pere üle, kes läheb elama maale ning hoiab alles või taastab mõne talukoha. Müts maha nii uusasunike kui nende ees, kes pole veel küladest minema jooksnud!