Märt Lond: Kustpoolt tuul, sealtpoolt meel

, Abja-Paluoja pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt  Lond
Märt Lond Foto: Erakogu

POLEEMIKA haldusterritoriaal­se reformi vajalikkuse ümber on Eestis kestnud juba aastaid, kuid reformi eesmärgini, omavalitsuste liitumiseni suuremateks elujõulisemateks haldusüksusteks, ei ole millegipärast jõutud. Leidub vaid üksikuid erandeid.


Arvan, et neid omavalitsusi, kes suutsid omal algatusel leivad ühte kappi panna, juhtisid pisut intelligentsemad, üldsuse huvisid arvestavad ja mitte isiklikke privileege silmas pidavad inimesed.



Suuremad on alati tugevamad olnud, olgu siis tegu riigi, omavalitsuse, äriühingu või millegi muuga. Ent küsimusele, kui suur peaks valla nimetust kandev omavalitsus rahvaarvult ja pindalalt olema, ei ole seniajani ühest vastust antud.



20. veebruari «Sakalas» ilmunud Paistu vallavolikogu liikme üleskutse «Viljandi maakond tuleks liita üheks vallaks» väärib kindlasti põhjalikku analüüsi, kuid maakonna ümbernimetamine vallaks on omaette küsimus.



SEDAVÕRD SUURE valla või maakonna loomiseni ilma riigi sekkumiseta tõenäoliselt nii pea ei jõuta. Mõned praegused vallad ja pisilinnad võiksid aga küll suuremateks ja elujõulisemateks ühineda.



Näiteks oleks ajalooliselt ja territoriaalselt loogiline moodustada üks omavalitsus Abja ja Halliste vallast ning Mõisaküla linnast. Suurem osa praeguse Halliste valla territooriumist kuulus ju kunagise Abja valla koosseisu, samuti Moiseküla küla. Halliste valda ei ole aga varem eksisteerinud, see tekkis taasiseseisvumise järel tollase valitsuse hädise regionaalpoliitika tulemusena nõukogudeaegse külanõukogu vallaks ümbernimetamisega.



Kas ei oleks nüüd, paarkümmend aastat pärast okupatsiooniajastu lõppu, mõistlik taastada endine, mulkidele kuulsust toonud Abja vald endistes piirides?



Teadaolevalt algasid mõne aja eest edukalt Abja ja Halliste valla ühinemisläbirääkimised. Kahjuks oli see protsess määratud ühe osapoole meelemuutuse tõttu järsult katkema.



27. VEEBRUARI «Sakalas» kirjutas Viljandi maavanem Kalle Küttis järgmist.


«Haldusreformi vabatahtlikkus või sunniviisilisus andsid poliitikutele kõneainet kogu eelmise aasta. Minu arvamus on, et haldusreformi elluviimisel peab olema riigil juhtiv ja otsustav roll. /.../



Haldusreformi teemal meenub eelmisest aastast nii meeldivat kui vähemmeeldivat. Selles suunas liikumine Lõuna-Mulgimaal näis olevat nii reaalne, et juba arutati, mis nimi vallale panna. Siis aga said talupojamõistus ja oma riigi ülesehitamise üllas aade otsa. Järele jäid ükskõiksus ja iseenesetarkus.



Rõõmustav on, et uued vallad ümber Viljandi on ette võtnud omavalitsuste liitumise keeruka tee. Jääb ainult loota, et neid saadab suurem edu ja iseenese kasu saamise asemel on tähtsam oma kogukonna inimeste teenimine.»



Kinnitan, et ka kohalikke inimesi teeb murelikuks Abja võimuladviku arusaamatu pendeldamine kahe valla liitumisläbirääkimistel. Oli ju keskerakondlasest vallavanem Peeter Rahnel ise see, kes tuli välja ettepanekuga moodustada Abja, Halliste ja Kõpu valla ning Mõisaküla linna ühendamise kaudu üks elujõuline Mulgimaa vald.



Kõpu valla kaasamine oli muidugi populismimaiguline ja selle ettepaneku tegijale tol hetkel tähelepanu tõmbav propagandistlik trikk. Loomulikult jäi Kõpu edasistest läbirääkimistest kohe kõrvale.



MIND JA paljusid teisi Abja valla elanikke hämmastab vallavanema hiljutine ootamatu kannapööre, mille tõttu tõmmati Hallistega peetud läbirääkimistele vesi peale. Seejuures ei pidanud volikogu keskerakondlased liiga kõrgeks hinnaks ka senise koalitsiooni lõhkumist ja uute mõttekaaslaste otsimist opositsioonis olnud rahvaliitlaste seast.



Nüüd siis ongi endisest vallavanemast Villu Võsast tehtud uus volikogu esimees, asendamaks senist «rumalat», «seadusi mitte tundvat» ja «teisiti mõtlevat» noort talunikku Taevo Viitast.



Villu Võsast, kes seni küll siunas Peeter Rahneli tegevust vallavanemana, võib aru saada. Juba vanad roomlased teadsid: «Homo sum, humani nihil a me alienum puto» («Ma olen inimene, midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks»).



Kui oled töötu ning avaneb võimalus tõusta väärt tööpostile, kus su palga suuruse otsustab sinu enda juhitav seltskond ja sa võid vallavanemaga ühes paadis loksudes rahulikult kohalike valimisteni välja vedada, siis suudaks võimaluse kasutamata jätta vähesed.




Pealegi terendab uue võimuliidu ees lootus vallarahvas ka sügisestel valimistel ära lollitada ning endale järgmisekski neljaks aastaks mugav äraelamine kindlustada. Praegu on ju vallas ja Abja-Paluojal elu normaliseerunud ning paljud võib-olla ei mäletagi enam, kuidas Villu Võsa vallavanemaks oleku ajal suleti keskuses viimane söögikoht ja asula muutus trööstituks kolkakülaks.



23. JAANUARI «Sakalas» ilmunud kirjutises ütles vallavanem, et Abja ja Halliste vald peaksid minema tulevikule vastu eraldiseisvatena, kuid tihedalt koostööd tehes. Selle seisukoha toetuseks pole seni esitatud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti.



Milles siis ikkagi seisneks kahe valla liitmise kahjulikkus?


Rahnel oli oma kirjatükki koondanud eri poliitikute suust pudenenud väljaütlemisi, mis justkui õigustaksid liitumiskõneluste katkijätmist. Näiteks olevat peaminister Andrus Ansip korduvalt tõdenud, et Euroo­pa haldusterritoriaalsete reformide praktikas ei ole näidet, mille puhul omavalitsuse liitumisele poleks järgnenud halduskulude järsku tõusu.



Rahandusminister Ivari Padar aga olevat «Maalehes» selgitanud, et haldusterritoriaalne reform ei anna riigieelarvele lisaraha ja kokkuhoid võib saabuda alles aastate pärast. Ja Jaanus Marrandi arvates meenutas Mart Laari juhitud haldusreform kangesti kaardil kokkujoonistatud omavalitsuste tuule kätte jätmist.



RAHNEL LÕPETAS oma jutu nii: «Olles mures riigis ja kogu maailmas süvenevate majandusraskuste pärast ning arvestades muu hulgas seda, et Abja vallast ümbritsetud Mõisaküla soovib jääda iseseisvaks omavalitsuseks, teen ettepaneku ühinemisläbirääkimised külmutada ja minna järgnevatele aastatele vastu eraldiseisvate, kuid tihedalt koostööd tegevate omavalitsustena.»



Siililegi on aga selge, et omavalitsuste ühinemine osutus mõne ametikoha pidaja isikliku mätta otsast vaadatuna ebaotstarbekaks. Milleks riskida praegusel raskel ajal töökoha kaotamisega?



Analoogiline mõtteviis oli omane ka meie esivanematele muinasajal. Ühed külavanemad eelistasid elada omaette ja hoolitsesid ainult isikliku heaolu eest. Need külad olid aga kerge saak rüüstajatele: elujõus mehed ja poisid tapeti, naised ja tüdrukud orjastati. Teised külavanemad, kes ei kasutanud oma positsiooni üksnes isikliku kasu saamiseks ja leidsid mõttekaaslasi naabrite seast, suutsid üheskoos vallutajatele vastu seista ning ellu jääda.



PALJUD ABJA inimesed, aga ka näiteks maavanem Kalle Küttis, on sügavalt pettunud meie valla juhtide otsusest ühinemisprotsess nurjata. Loodame siiralt, et Abja ja Halliste valla koostöö ei piirdu edaspidi ühiste prügikoristusaktsioonidega, vaid võimuladvik suudab juba peagi oma isiklikud huvid tagaplaanile jätta ja ühinemisläbirääkimisi uuesti alustada.



Aeg on Abja valla ajalooliste piiride taastamine lõpule viia!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles