RIIGI KORRUPTSIOONIVASTASE võimekuse tuvastamiseks on mitu viisi, mis kõik vaatlevad seda veidi erineva nurga alt.
Korruptsioonivastane võimekus Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks võimalus on hinnata seda, kuidas elanikud korruptsiooni levikut ühiskonnas tajuvad.
Niisuguse hinnangu andmisega tegeleb näiteks Transparency International, Berliinis asuva sekretariaadiga ülemaailmne korruptsioonivastaste ühenduste võrgustik.
Sellel võib igas riigis olla vaid üks liige ning liikmestaatuse saamiseks ja hoidmiseks tuleb läbida põhjalik akrediteerimine. Eestis on võrgustiku esindusorganisatsioon olnud alates 2007. aastast ühing Korruptsioonivaba Eesti.
Tõenäoliselt ongi kõige laialdasemalt tuntud Transparency Internationali koostatav korruptsiooni tajumise indeks, mis näitab, kui levinuks hinnatakse korruptsiooni avalikus sektoris, sealhulgas poliitikas. Null punkti tähistab täielikult korrumpeerunud riiki, kümne punktiga riik on korruptsioonivaba. Eesti tulemus oli eelmisel aastal 6,4 palli, mis andis riikide pingereas 29. koha.
On märkimisväärne, et valitsus on võtnud korruptsiooni tajumise indeksi üheks edukuse mõõdupuuks, seades valitsusprogrammis eesmärgiks selle tõusmise üle 6,5 punkti. See on aga kaheldava väärtusega eesmärk, sest 0,3-punktine muutus jääb niinimetatud lubatava vea piiresse. Statistilise vea piires olev tõus pole just väärikas siht, mille poole pürgida.
Nimetatud indeks on hea riikide tajutava korruptsioonitaseme võrdlemiseks, kuid paraku ei anna vastust küsimusele, kus riskid peituvad. Märksa mõttekam oleks seada eesmärgiks vähendada riigis reaalseid korruptsioonijuhtumeid ja kõrvaldada muud takistused, mis ei võimalda sellega mõjusalt võidelda.
Aga millised need takistused on?
Vastuse leidmiseks korraldas ühing Korruptsioonivaba Eesti aastatel 2010—2012 uuringu, millega taheti tuvastada valdkonnad, kus peituvad Eesti korruptsiooniennetusliku süsteemi olulisimad puudujäägid.
Hinnatavad valdkonnad olid seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, avalik sektor, õiguskaitseasutused, valimiskomisjonid, õiguskantsler, riigikontroll, erakonnad, meedia, kodanikuühiskond ning erasektor.
UURINGUST SELGUS, et kõige tugevamad institutsioonid korruptsiooniennetuses on riigikontroll, õiguskantsler ja valimiskomisjonid, kellel on piisavalt ressursse ja sõltumatust ning kes täidavad neile pandud rolli korruptsioonivastases võitluses edukalt.
Seevastu poliitiliste ringkondadega tihedamalt seotud institutsioonid nagu riigikogu ja erakonnad seda rolli täitma ei kipu. Eeskätt väljendub see nende tõrksuses tegelda eneseregulatsiooniga — erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmisega, aga ka riigikogu eetikakoodeksi loomisega.
Samuti tõi uuring välja asjaolu, et peamised korruptsiooniennetuslikud algatused ei teki riigikogus seaduseelnõudega või erakondade sisukates valimisplatvormides, vaid hoopis mujal.
Vabaühenduste häda kipub olema see, et nad on nii isiklikult kui rahaliselt seotud avaliku võimuga (ministeeriumid, omavalitsused) ning teevad seetõttu enesetsensuuri, jättes teinekord suhete hoidmise nimel kriitika välja ütlemata.
Rõhutamist väärib, et meie ühiskonna väiksus teeb korruptsiooni ennetamise raskemaks. Rahvaarvu ja riigi väiksust on mitmel juhul hinnatud korruptsiooniennetuse seisukohalt siiski ka positiivseks.
Üks väikse riigi eelis väljendus üheksakümnendate aastate algul, kui vana riigikorra ehitatud süsteemid vajasid kiiret muutmist ja reforme. Tolleaegset Eestit on võrreldud mootorpaadiga, mis oli võimeline kiiresti kurssi muutma, leides tüürimisel loomulikult tuge rahva valmisolekust ja tahtest ümberkorraldusi teha.
Kõrvale võib näiteks tuua Bulgaaria ja Rumeenia oma seitsme ja üheksateistkümne miljoni elanikuga. Neile kõlas demokratiseerumise stardipauk Eestiga samal ajal, kuid stabiilse ühiskonnani nii majandusliku arengu kui riigivalitsemise mõttes jõudsid nad alles 2000. aastatel.
väiksest Ühiskonnast tulenevat korruptsiooniennetuslikku mõju on nähtud ka tihedates kõik-tunnevad-kõiki suhetes, mis peaksid summutama korruptiivse tegevuse juba eos. Paraku näitab meie ühingu uuring, et see on suurel määral illusioon ning lähedased suhted toovad kaasa pigem probleeme, kui hoiavad korruptsiooni ära.
Kõige ilmekam näide on omavalitsused, kus lähedaste kogukondlike suhete tõttu jätab järelevalve tihtilugu soovida. Seda nii volikogudes revisjonikomisjonide poole pealt kui valla- ja linnavalitsuse üle.
Samuti täidavad eeskätt väikestes omavalitsustes volikogu liikmed teisigi rolle, olles näiteks ettevõtjad, ning alati ei suudeta neid eristada. Tulemuseks on, et volikogus aetakse mõnikord oma asja ning äris kasutatakse oma staatust ära.
Üks taunitav tendents on see, et väikses ühiskonnas ei soovita kellelegi märki külge riputada ega sildu põletada.
Ennekõike erasektoris sõlmitakse süüteo (omastamise, varguse, aga ka korruptiivse tegevuse) toime pannud töötajaga kahjude hüvitamiseks kohtuväline kokkulepe ning politseisse avaldust ei tehta. See aga saadab õigusrikkujale vale signaali: ebaausalt rikastuda ei õnnestunud, kuid otsest karistust samuti ei järgnenud. Nii saab töötaja julgelt suunduda uue tööandja juurde ning seal oma musti tegusid jätkata.
Loomulikult ei ole midagi parata, et Eesti on väike riik. Pigem tuleks sellest johtuvate korruptsiooniriskidega arvestada.
Muidugi ei saa piirangute ja keeldudega liiale minna. Ka äsja riigikogus vastu võetud korruptsioonivastane seadus annab suurema vabaduse ametnikutöö kõrvalt ettevõtlusega tegelda. Ametnike ämmad, kes varem fiktiivselt ettevõtete juhatusse kirjutati, saavad nüüdsest rahulikumalt magada, sest ei pea alatasa segaseid dokumente allkirjastama. On aga tähtis, et ametnikkond süllekukkunud vabadust kurjalt ära ei kasutaks.