NÜÜD, MIL töötute armee jõudsalt kasvab, oleks aeg mõelda, kuidas saaks nende elu inimväärsemaks muuta.
Kristiina Vaarik: Töötud võiksid saada rohkem soodustusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal eestlasel on vähemalt üks sugulane, sõber või tuttav, kes on hiljuti koondatud, või kuulub ta ise töö kaotanute hulka. Viljandimaa tööhõiveameti personal on küll üle koormatud, aga väga abivalmis. Töötule on ette nähtud abiraha ja kes on vähegi huvitatud, võib Euroopa Liidu kulul mõnele täienduskursusele minna. Isegi sõidukulude kompenseerimine on ette nähtud.
MUUL PÕHJUSEL reisiv töötu ei saa seevastu mingit sõidusoodustust. Muidugi võib asjale ka nii vaadata: töötu istugu kodus, kui tal raha pole! Tal on ju aga väga palju aega, mil ta võiks külastada teises linnas elavaid lapsi, vanemaid ja sõpru. See aitaks vältida masendust, mis võib edaspidised tööotsingud keerulisemaks muuta.
Võib juhtuda, et kodulinnas tundub tööd leida võimatu. Ka sel puhul tuleb teise linna tööintervjuule sõita. Nii et soodsam sõidupileti hind muudaks vajaliku käigu rahakotile väiksemaks pauguks. Kui rahakotirauad kinni pigistanud riik töötuid praegu ei aita, võiksid ehk bussi- ja rongifirmad töö kaotanutele abi pakkuda.
Näiteks firma Sebe tehtav soodustus nädala keskel sõitvatele 60. eluaasta ületanud inimestele võiks ju laieneda ka töötutele.
ELADES MÕNDA aega Saksamaal, jäi silma, et muuseumid, teatrid ja teised kultuuriasutused pakuvad seal töötutele soodsamaid pileteid. See tava võib pragmaatilisele eestlasele juba kaugelt mõistetamatuks jääda kui odavam sõiduvõimalus. Miks ometigi peaks üks töötu teatrisse ronima? Telekas toanurgas tuleb ju tasuta kätte, kui ikka elektriarve maksmiseks raha jätkub.
Ometi võiks ta kulutada vaba aega ajuvabade seriaalide asemel põneva kontserdi peale. Muuseumidki kiratsevad praeguse kriisi ajal — sealsed piletihinnad pole siiski enamasti nii üüratud.
Raske on öelda, kes pileti hinnavahe kinni võiks maksta. Riigilt ilmselt midagi tulemas pole. Ehk leiavad teatrid, kontserdikorraldajad ja muuseumid ise sellise reservi, mis võiks saale tänulike inimestega täita?
Töötus pole enam üksnes paadialuste teema, see puudutab meid kõiki. Loodan väga, et selle tõttu ei pea kannatama kultuur.