Eelmise aasta suvest Olustvere keraamikakoja perenaisena tegutseva Kaie Pungase esimesed savitöö mälestused pärinevad lapsepõlvest.
Kaie Pungase keraamikutee algas ahjus lõhkenud kilpkonnast
22. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie maja tagaküljel oli kastmisvee võtmiseks toru ja selle all savi, et vesi keldrisse ei jookseks,» meenutab ta. «Naabrilastega arvasime, et see on savi leiukoht, kaevasime julgelt nii palju välja kui võimalik ning voolisime sellest loomakujukesi. Ainuke häda, et vesi hakkas hiljem keldrisse jooksma.»
Kujukestest sai kõvasid kõmakaid
Teine, veel meeldejäävam lugu on Ida-Virumaal väikeses Unikülas sirgunud Kaie Pungasel savist tehtud kilpkonnaga. Kui majatagune leiukoht oli end ammendanud, tassis tüdruk koos sõpradega savi lähedalt karjäärist. Valminud loomakujud pistsid nad tavalisse puuküttega ahju. Et seal tõusis temperatuur väga järsku, enamik kujukesi purunes, ainult väiksemad ja õhemad esemed jäid mõnikord terveks.
«Kord meisterdasin hästi suure kilpkonna. Siis käis väga kõva pauk ja ahi oli savikilde täis. Hiljem ei julgenud ma enam savi tavalisse ahju panna,» räägib noor naine naerdes.
Ehmatav kogemus tema loomeindu siiski ei pärssinud, järgnesid õpingud Kiviõli kaunite kunstide koolis ja Eesti kunstiakadeemias keraamikakorüfeede Leo Rohlini, Ingrid Alliku ja Urmas Puhkani käe all. Diplomeeritud keraamikuna osales Kaie Pungas hiljem agaralt näitustel Eestis ja välismaal ning töötas Tallinnas meistrite hoovi keraamikakojas. Esialgu tuli tal enda elatamiseks siiski ka ettekandjana rakkes olla.
Kas tõesti on Eestis nii ilus koht?
Kui aasta tagasi otsiti Olustvere keraamikakotta meistrit, haaras Kaie Pungas võimalusest kinni.
«Olustvere on nii ilus koht! Siia jõudes mõtlesin: kas see on tõesti Eesti?» meenutab ta esimest emotsiooni.
Eriti vaimustas teda siinne keraamikakoda, kus on kõik olemas, alustades viiest savitreimismasinast ning lõpetades põletusahjudega. Esialgu ei seatud ka piiranguid ega nõutud, et koda esemeid müües ots otsaga kokku tuleks. Külastajatele püütakse pakkuda elamust.
Koolijuht Arnold Pastaku sõnul on peamine, et turist tunneks seal meistri juhendamisel keraamika meisterdamisest rõõmu. Mõisakompleksis saavad turistid veel klaasi puhuda, rauda taguda ja leiba küpsetada.
Programmi «Maal on mõnus» käigus käis kevade jooksul Olustverest läbi 2000 last, kes tegid loomakujusid. Väga rahvarohke oli ka jõulumaa aeg. Seega on Kaie Pungasel nüüdses töös ka ettekandjakogemustest kasu: tänu sellele leiab ta inimestega parema kontakti.
Ta usub, et suhtlemine eri persoonidega rikastab ka teda ennast. «Vahel käib siin tore lilleseadja. Teda juhendades saan ise omakorda inspiratsiooni vaaside meisterdamiseks,» tõi keraamik näiteks. Tema sõnul on keraamikakojas veedetud aasta möödunud väga kiirelt ja põnevalt, justkui linnutiivul.
Savi sõtkumine on nagu kondiitritöö
Savikamaka ettevalmistamine meenutab taignasõtkumist. «Põhimõtteliselt ongi see nagu kondiitritöö,» tõdeb keraamik naerdes ja lisab, et kodus talle seetõttu väga küpsetada ei meeldigi. Muidugi, tainast ei saa treida nagu savitükki, et sellest sünniks pott või mõni muu ese. Potikedral saavad kätt proovida ka külalised. Oma töid illustreerides eelistab Kaie Pungas joonistuslikku stiili koos treimisjälgedega või glasuurimaali.
«Savitreimine on fantastiline tegevus. See on kergelt meditatiivne, sest tuleb olla hästi täpne ja keskendunud, piisab ühest veast ning kõik läheb untsu,» kirjeldab ta. Esemete kiiruse peale vorpimine mõistagi nii lõõgastav ei ole.
Mõnevõrra on Pungas valmistanud ka tellimustöid. «Novembris oli vaja teha firmakingituseks sada meepotti, sama palju suuri taldrikuid ja pooleliitrisi pudeleid. Treisin kõik kuu ajaga valmis ning meepottidesse läks kohalik mesi ka veel sisse,» kirjeldab ta. Enamasti tellitakse kausse ja tasse ning Viljandi turismiinfokeskusesse lähevad põrsakujulised rahakassad.
«Olen siin tellimusena treinud kõrgkuumussavist kraanikausi. Võin teha väga personaalse lahenduse, näiteks esemele näo peale maalida,» räägib Pungas.
Kaie Pungast paelub Olustveres veel asjaolu, et ametikoolis kavandatakse hakata kaugõppes keraamikat õpetama. Selle koordineerimine jääb tema õlule. «Tahan õppe korralikult käima saada, uue puupõletusahju soetada ning töökoja korralikult sisse töötada.»
Keraamikakoda kaubamärgiks
Ta teab kõnelda vanast soome keraamikust, kelle töökoda asub Helsingist 200 kilomeetri kaugusel metsas. «Rahvas läheb sinna spetsiaalselt temalt õppima ja tema toodangut ostma. Kord sõitis üks tädi jalgrattaga 20 kilomeetri kauguselt kohale selleks, et saaks hiljem nimeka keraamiku tehtud teekannust juua,» räägib perenaine ning avaldab lootust, et ka Olustvere keraamikakojast saab kunagi kaubamärk, mida tuntakse terves Eestis ja võimalik, et ka Euroopas.
«On mõnus midagi hästi osata. Püüan keraamikuna järjest paremaks saada ning teha aina kauneimaid asju,» kinnitab Kaie Pungas ning lubab Olustveres püsida senikaua, kuni see paik pakub talle arenemisvõimalust ning proovikive.
ARVAMUS
ARNOLD PASTAK, Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor
Kaie on väga tubli, sõbralik ja professionaalne, heade ideedega noor inimene. Ta on teinud Olustvere mõisas elutsevatest loomadest ja lindudest keraamilisi seeriaid.
Oleme suutnud viinakööki elu tekitada. Lisaks keraamikakojale tegutseb seal ju klaasitöökoda ning näha saab näitusi. Maja sissetöötamine võtab aega, aga tahame, et paik kunagi ennast ise ära majandaks.
ELULUGU
Kaie Pungas on sündinud 1984. aastal Ida-Virumaal Unikülas.
• Lõpetanud keraamikuna Eesti kunstiakadeemia.
• Sel kevadel kaitses cum laude magistrikraadi, töö teema oli «Kondiportselan Eesti keraamikas». Kondiportselan koosneb 50 protsendi ulatuses veisekondituhast, ülejäänu on portselan. Sellest saab teha väga õhukeseseinalisi ja hästi heledaid esemeid. See materjal on leiutatud 200 aastat tagasi Inglismaal.
• 2005. aastal täiendas Kaie Pungas end Ungaris Budapestis Nagy kunsti- ja disainiülikoolis.
• On osalenud näitustel Eestis, Baltikumis, Taanis ja Suurbritannias. Tunnustust on ta kogunud leidesemetest ja portselanist valmistatud ehetega.
• 2007. aastal tegi keraamikanäituse kahasse Liisu
Arroga.
• 2011. aastal valmis Jarõna Iloga näitus «Igapäevased asjad». See kujutas endast nõude komplekti, mis pidi lustakate värvide ja absurdiga looma hea hommikusöögi atmosfääri.
Allikas: Kaie Pungas