MÕNE AJA eest helistas mulle üks lugeja ja kurjustas: «Ajakirjandus peaks ju erapooletu olema, aga teil on lehes lugu, milles asutakse selgelt ühele poolele!»
Hans Väre: Läbipaistvam ja lähemal
28. veebruar 2009, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehe pahameel olnuks igati õigustatud, kui ta rääkinuks uudisest. See peab kahtlemata olema tasakaalustatud ja objektiivne. Ent jutt käis hoopis juhtkirjast, mis ongi mõeldud toimetuse seisukoha väljaütlemiseks.
Ehkki elu jooksul puutuvad inimesed meediaga kokku võrreldamatult rohkem kui kolmerealise determinandiga, ei õpetata enamikus üldhariduskoolides isegi ajakirjanduse põhialuseid.
Seepärast pole midagi imestada, et vahel jäävad inimestele arusaamatuks ka uudise, arvamusloo ja mõlema nimetatud žanri jooni kandva olemusloo tähtsamad erinevused.
ISEGI KUI paar ajakirjandust tutvustavat tundi kohe õppekavva võetaks, poleks sellest mingit kasu nendele tuhandetele inimestele, kes on kooli juba lõpetanud, arutlesin lugeja kurja kõne ajel. Kui leiduks ometi mingi kanal, mille kaudu saaks jõuda enamiku Viljandimaa inimesteni ja neile kõige elementaarsemad tõed selgeks teha!
Keskmise intelligentsusega inimahv — vähemalt kui ta oleks «Sakalas» töötanud — oleks selle koha peal ilmselt juba taibanud, et niisugune vahend on täiesti tema käsutuses. Minul võttis siiski veel veidi
aega, enne kui «Heureka!» hüüdsin.
VÕIB MUIDUGI küsida, kas ajakirjanduse mõistmiseks on vaja sellest üldse midagi teada. Me kõik ju oskame lugeda juba esimesest klassist saadik. Kas sellest siis ei piisa?
Ent nii nagu igal elualal, kehtivad ka ajakirjanduses omad reeglid ja kombed, millest tulenevad otsused ja valikud võivad kõrvalt vaadates olla arusaamatud.
Miks pole lehes hauarüüstajate nimesid? Miks minu firmast või seltsist ei kirjutata? Kes selle uudise pressile lekitas? Kas keegi teil neid lugusid enne ilmumist üle ka loeb — jälle oli viga sees? Kust läheb kollase ja kvaliteetajakirjanduse piir? Sääraseid asju tahetakse lehetegijatelt päris sageli teada.
Kui lugeja pöördub meie poole otse, saame talle peaaegu alati anda teda rahuldava vastuse. Neil aga, kes «Sakalaga» ühendust ei võta, võivad niisugused küsimused kripeldama jäädagi.
TÄNASEST lehest saab alguse artiklisari, milles «Sakala» püüab heita valgust ajakirjanduse toimemehhanismidele ja tutvustada olulisemaid reegleid. Kogu valdkonda me muidugi üksipulgi analüüsida ei jõua — selleks kuluks terve riiulitäis raamatuid. Kuid loodetavasti aitavad ka need kokkuvõtvad lood lugejatel mõista, miks leht on just selline, nagu see parajasti on.
Enamik sarja artiklitest lähtub «Sakala» tegemisest. Mõnes teises väljaandes, internetiportaalis või ringhäälingujaamas võivad kehtida veidi teistsugused tavad. Eeldusel, et jutt käib ajakirjanduslikest organisatsioonidest, mitte meelelahutusmeediast, on tähtsamad põhimõtted siiski samad.
VILJANDIMAA päevalehe ajakirjanduslik materjal on jagatud kolmeks: uudised, arvamuskülg ja teemaküljed. Laias laastus võib seda liigitust võrrelda ajakirjanduse jagamisega kolmeks põhižanriks: uudis, arvamus ja olemuslugu.
Üks ühele need siiski ei kattu, sest «Sakala» teemakülgedel ehk näiteks maaelu-, spordi-, kultuuri-, majandus- ja tarbijaküljel võib olemuslugude kõrval kohata ka uudiseid ja arvamusi.
Täna vaatame, kuidas sünnivad «Sakalas» uudised, iga päevalehe tähtsaim osa. Nende teemad jõuavad ajakirjanikeni tuhandet teed pidi ja mõnikord nii suure ringiga, et ka reporter ise ei oska öelda, kust täpselt info pärineb. Ent see ei olegi õigupoolest väga tähtis. Oluline on, et teave vastaks tõele ja pakuks lugejale huvi.
Ajakirjanik võib uudisele tubli uurimistöö ja atraktiivse vormiga küll põnevust lisada, ta vastutab, et selles kajastatu oleks objektiivne ja õige, kuid loo põhiolemus temast ei sõltu. Uudiste tõelised loojad on nende kangelased ja kurikaelad, sündmuste algatajad, osalised ja tunnistajad. Ehk suures osas teie, lugejad.
EESTI AJAKIRJANDUS ei räägi tavaliselt iseendast. Tõenäoliselt on see üks eestlasliku tagasihoidlikkuse ilminguid. Kahjuks jääb aga selle tõttu lahti seletamata paljugi, mis seda vajaks.
«Sakalale» on äärmiselt tähtis, et lugejad ja allikad teda usaldaksid. Vaid säärasel juhul saab ajakirjandus juhtida mõjusalt tähelepanu valusatele probleemidele ja olla toeks hättasattunutele.
Ehk aitavad ajakirjanduse olemust selgitavad artiklid meie tegevust läbipaistvamaks muuta ja inimestele lähemale tuua. Loodetavasti leiate neist näpunäiteid, kuidas ise meediaga suheldes toimida. Ning võib-olla pakub lehetegijate töö teile ka lihtsalt inimlikku huvi, nagu reporteritelgi on põnev piiluda päästjate, põllumeeste või näitlejate maailma.