Parmupill on keerulise tehnikaga soolopill

Cätlin Jaago on Eestis üks paremaid parmupillimängijaid. Nüüd on ta sel teemal avaldanud ka raamatu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Cätlin Jaago kogumik «Eesti parmupill» väärib kiitust, sest sisaldab parmupilli ajalugu ja mänguõpetust, arhiivisalvestistega CD-d ning noodistustega noodivihikut. Selline terviklik formaat võiks õhutada teisigi sama laadi raamatuid koostama.

Parmupill kogub järjest enam populaarsust ning huvilisi, kes selle endale soetavad ja mängu õpivad, on üha rohkem.

Kuusteist pillimeest

«Et õppida traditsioonilist parmupillimängu, tuleks kuulata vanu salvestisi ning proovida neid järele mängida,» kirjutab Cätlin Jaago kogumiku eessõnas. Teisalt peetakse seda pilli primitiivse välimuse tõttu pahatihti tiluliluks, millega justkui ei saakski õiget lugu mängida.

Viimase seisukoha lükkab Jaago ümber, väites, et tegelikult on see olnud peene mängutehnikaga soolopill, millega mängitakse meloodiaid — samaväärselt teiste omaaegsetega tehti sellel tantsumuusikat. Inimene, kes raamatu läbi loeb, veendub selles kindlasti.

Tekstiraamat portreteerib kuutteistkümmend pillimeest ja nende mängutehnikat. Huvitavad on Jaago enda kommentaarid salvestiste kohta ning August Pulsti päevikute väljavõtted, mis kirjeldavad värvikalt pillimeeste iseärasusi.

Et parmupill on olnud peaasjalikult lisapilli rollis, annab kogumik põgusa pildi ka teiste pärimusinstrumentide mängutraditsioonist. Teoreetilist osa illustreerib hulk vanu fotosid ning parmupilli kohta räägitud lugude arhiiviväljavõtteid. Kogumiku on kujundanud Epp Barkalaja.

Küsitavaks jääb, kes on kõnealuse kogumiku sihtrühm. Vaevalt õnnestub õppida selle raamatu järgi parmupilli mängima. Ühest küljest on see tingitud pilli spetsiifikast, teisalt on teoses esitatud mänguõpetus muusikahariduseta inimesele liiga keeruline.

Kiiduväärt tugi

Kes noodikirja ei valda, ei saa abi noodiraamatustki. Seal võinuks panna lood kirja ka astmenumbreid kasutades. Sama küsimuse tekitab tekstiraamat, kus on ohtralt faktimaterjali, mis tavalugejale jääb paraku kuivaks.

Kontrast Cätlin Jaago enda kirjutatu, Augusti Pulsti päeviku katkendite ning Igor Tõnuristi ja Krista Sildoja kaastööde vahel on suur. Kui Jaago tekst jääb elutuks ning torkab silma sõnakorduste ja keelekonarustega, siis Tõnuristi ja Sildoja oma on ladus ja kujundlik, kaotamata seejuures informatiivsust.

Niisiis ei piisa köitvalt kirjutamiseks ainuüksi sellest, et ollakse tõestanud ennast muusikuna. Huvi asja vastu ja varasemad saavutused muudavad autori küll erialaringkonnas tõsiselt võetavaks, aga kui laiem lugejaskond kirjutatut ei mõista ja tal ei teki äratundmist, jääb eesmärk siiski saavutamata. Keelega ümberkäimine nõuab ju samasugust harjutamist kui pillimäng.

Tõsi, CD-l kättesaadavad arhiivisalvestised pakuvad elamust ka muusikakaugele inimesele.  

Pärimusmuusika tudengitele nagu muusikakoolis õppijatele või õpetajatelegi on kogumik kiiduväärt tugi. Selles portreteeritud inimeste abil antakse läbilõige eesti kultuuriloost: peegeldab ju iga pillimees oma ajastut.

Praegusaeg jääb paraku kajastamata. Nõnda ei võeta jutuks Eesti kõige produktiivsemat parmupillimeistrit Priit Moppelit ega Eesti ainukest parmupilliõppejõudu Juhan Suitsu. See loonuks pilli ajaloost täieliku pildi.