VILJANDI KUULUB vaieldamatult Eesti rohelisemate linnade hulka. Siin on üldkasutatavaid haljasalasid kokku 417,9 hektarit. Neist 144,3 hektarit, peamiselt parke, hooldatakse lepingute alusel pidevalt.
Helmut Hallemaa: Lossimäed jäägu kaitseala osaks
25. veebruar 2009, 10:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie parkidest suurim ja uhkeim on Lossipark. Seda hakati teadlikult kujundama juba XIX sajandi teisel poolel. Samas on linlastele väga olulised Valuoja, Uueveski ja Kiigepark.
Linnametsade alla jääb 86,5 hektarit maad. Need paiknevad enamalt jaolt Viljandi järve ümbruses, mis suures osas on maastikukaitseala staatuses. Seal kasvab peamiselt salumets.
HALJASTUSE rajamise ja hooldamisega on Viljandis tegeldud 1901. aastast, mil alustati Trepimäe kujundamist niisuguseks, nagu see on praegu. Samast ajast pärineb ka näiteks Jakobsoni tänava ääres paiknev Lastepark. Pikka aega Suurturuna kasutatud Laidoneri plats sai pargiks veidi hiljem, 1933. aastal.
Viljandis on hulgaliselt puiesteid, mille laiaulatuslik istutamine algas 1930. aastatel legendaarse linnapea August Maramaa eestvedamisel. Neist kõige suursugusemad asuvad Maramaa ja Lembitu puiesteel. Võõrliikidest on Viljandisse istutatud Ameerika lehist (Köleri allee) ja ebatsuugasid (Uue tänava allee).
Lisaks võime uhkust tunda paljude maitsekalt kujundatud aedade üle, mis samuti aitavad Viljandi väljanägemist meeldivamaks muuta.
NIISIIS MEIL ON, mida hinnata ja kaitsta. Seda kummalisem oli linnavalitsuse 2. veebruari istungil langetatud otsus, milles taotletakse keskkonnaministeeriumilt heakskiitu Viljandi maastikukaitseala piiride muutmisele. Lühidalt öeldes tahetakse lossimäed kaitseala piiridest välja jätta ja neid isegi mitte üksikobjektina looduskaitse alla jätta.
Arvan, et see on halb plaan ning selle kallale asuti tormakalt ja kõiki olulisi aspekte läbi kaalumata.
VILJANDI maastikukaitseala moodustati maavalitsuse määrusega 1992. aastal maakondliku tähtsusega Loodi looduspargi osana looduslikult mitmekesise maastiku, kompensatsioonialade ja haruldaste liikide elu- ja kasvupaikade kaitseks. See hõlmab Viljandi järve kaldaid ja Lossiparki. Seal toimuvat reguleerib 1997. aastal valitsuses kinnitatud kaitse-eeskiri.
Looduskaitse üksikobjektina on Lossipark looduskaitse all olnud juba 1959. aastast, mis tõestab, et kõik okupatsiooni ajal langetatud otsused polnud sugugi halvad ja idiootlikud. Vastupidine lähenemine praegusel ajal teeb seda enam nõutuks.
Linnavalitsuse arhitektuuri- ja planeerimisameti kokku pandud selleteemaliste eelnõude seletuskiri on paraku ühekülgne, kirjeldades ja põhjendades vaid ala muinsuskaitselisi väärtusi, mida keegi ei eitagi. Samas pole üldse arvestatud ja kaalutud ala looduskaitselisi vajadusi.
LOSSIMÄED on üks Viljandi tähtsamaid sümboleid ja turismiobjekte. Ärgem unustagem, et see piirkond on kompleks erisugustest, nii looduslikest, maastikulistest kui muinsuskaitselistest väärtustest.
Lossipargi keskne objekt on keskaegse ordulinnuse varemed. Need ei hõlma aga kogu ala ega ole ainus väärtus. Park sisaldab ka hulgaliselt tähtsaid looduslikke komponente, milleta ei saaks lossimäed olla need, mis nad on. Järv, selle kaldaala ja Lossipark on looduslikus mõttes orgaaniliselt seotud ning moodustavad terviku intensiivselt kasutatava kultuurmaastiku keskel.
Enne muudatuste juurde asumist tulnuks samuti teha korralik maastikuliste ja looduskaitseliste väärtuste hindamine ning koostada tavapärastest keskkonnamõjude analüüsidest põhjalikum hinnang.
Tõtt-öelda on raske aru saada, mis on kaitseala piiride muutmise tegelik ajend. Võib ju ka maastikukaitsealal teha hooldustöid ning kõrvaldada sealt väheväärtuslikku haljastust, näiteks võsa.
Praeguses taotluses ja selle seletuskirjas prevaleerib aga vajadus teha ulatuslikumaid raideid. On see ikka põhjendatud ja kas selle järele on tõesti nii suur vajadus? Märkimisväärne osa kõrghaljastusest on ju viimase paarikümne aasta jooksul vajalikes kohtades juba niigi maha võetud.
Tagatipuks on seletuskiri mõnes osas eksitav. Näiteks väidetakse piiride muutmise kooskõlastamist taotlevas lõigus lakooniliselt, et Viljandimaa keskkonnateenistus kooskõlastas linna üldplaneeringu läinud aasta 27. augustil.
Siit jääb mulje, et antud on sisuline heakskiit muudatuse ideele endale. Tegelikult tegi keskonnateenistus seda märkusega, et kaitseala piire tohib muuta vaid looduskaitseseaduse 13. paragrahvi alusel.
Ka töös oleva uue üldplaneeringu kaks peatükki on kahjuks jäänud teineteisega vastandlikeks. Põhilahenduse seletuskirja peatükk 4.5 räägib Viljandi maastikukaitsealast praegustes piirides, toomata vähematki vihjet piirimuudatuse kohta. Sama dokumendi peatükis 7.1 aga pannakse juba ette muuta maastikukaitseala piire, arvates Lossipark sellest välja.
TULEB TUNNISTADA, et tegu on meie linnavalitsejate praagiga. Linnavalitsuse liikmena tunnen ka mina selles küsimuses vastutust, ehkki ei saa jätta märkimata, et üldplaneeringu menetlemisel ei järgitud alati koostöö tegemise häid tavasid.
Muudatuste põhjendustes on küsitav ka tuginemine XX sajandi algusaastate maastikupildile. Nüüd on XXI sajand ning vajadused on hoopis teistsugused. Näiteks on heitgaase õhku paiskavate autode arv hüppeliselt kasvanud ja seetõttu haljasalade roll suurenenud.
OLEN VEENDUNUD, et Lossipargis on võimalik kenasti ühitada nii muinsuste, looduse kui inimeste vajadused. Säilitada tuleb nii muinsuskaitse- kui looduskaitseala, mitte aga eelistada ühte teisele.
See piirkond on paljudele tähendusrikas, mistõttu tulnuks enne muudatuste algatamist teemat rahvale põhjalikumalt selgitada ning inimeste arvamus ära kuulata. Selle asemel mindi aga millegipärast kiirustamise teed. Poliitiliselt on asi kohati välja kukkunud anakronistlikult.
1. VEEBRUARIL alustas tegevust ühendatud keskkonnaamet, mille peadirektoriks suruti reformierakondlasest keskkonnaministri Jaanus Tamkivi parteikaaslane Andres Onemar. Sama partei liikme juhitud Viljandi linnavalitsus alustas maastikukaitseala piiride muutmist juba järgmisel päeval. Loodan siiralt, et see seos on vaid näiline.
Mina jäin linnavalitsuses selle küsimuse arutelul eitavale seisukohale. Eriarvamusele jäi ka keskkonnaameti Viljandi-Pärnu piirkonna juhataja kohusetäitja Kaido Kansi, kes samuti kuulub linnavalitsusse.
Täna tuleb küsimus arutamisele linnavolikogus. Soovin linnavolinikele nii tähtsas ja tundlikus küsimuses otsuste tegemisel arukust. Sama soovin keskkonnaministeeriumile, kui otsustamise järg tõesti ühel päeval temani peaks jõudma.