Sel laupäeval sai Viljandis näha asja, mida siinmail varem veel tehtud pole. Comedy Estonia nimelise projekti kaudu jõudis siia eestikeelne stand-up komöödia tuur.
Arvustus: Naerda sai. Nii enda kui teiste üle
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
15. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu tegijad tabavalt märkisid, on asi uus nii nendele endile kui publikule — esimene selline show tehti Eestis 2010. aasta sügisel — ja pole selge, kes keda rohkem kardab.
Kui mitte muud moodi, siis Hollywoodi filmide kaudu peaks stand-up komöödia olema põgusalt tuttav kõigile: koomik tuleb lavale ja hakkab seal vabas vormis pajatama naljalugusid, mis näiliselt või päriselt pärinevad tema enda elust.
See on nagu katkematu anekdootide kava, mille käigus suheldakse ka publikuga. Ja inimesed naeravad selle peale, mis lavalt tuleb. Iseenesest riskantne viis nalja teha: kui sa publikut kohe pihku ei saa, võib asi minna piinlikuks. Filmides tihtipeale lähebki, sest see on naljakas. Ja kurb ka.
On rõõm tõdeda, et Viljandis nii ei läinud. Pärimusmuusika aida väiksesse saali oli kogunenud täismaja naljanäljas inimesi ja naerda nad said.
14 aastat Eestis elanud ameeriklane Stewart Johnson oli õhtujuhi ja avaesinejana suurepärane valik. Tal polnud raske panna publikut piltlikult väljendades endal peost sööma ning naljad teemal, kui raske on ameeriklasel harjuda Eesti kommetega — olgu öeldud, et jutt ei käi rahvuskommetest, vaid käitumisest kauplustes ja üldse — oli kindla peale minek.
Ühtpidi laskis koomik publikul naerda enda saamatuse üle, ent teistpidi pilas asju, mida meie igapäevaelus eneselegi märkamatult teeme. Püstijalakoomikul on tähtis leida karakter, mille pealt oma lugusid esitada. Stewartil oli see lihtne, talle annab trumbid kätte päritolu.
Teisena lavale astunud noor Tartu koomik Sander Õigus kehastas õnnetut omasooiharat, kel ei lähe elus just kõige paremini. Tema naljad jäid seetõttu palju rohkem allapoole vööd. On selge, et Õiguse valitud karakter on masohhistlik valik. Ja kuigi kohati kippus kava üheülbaliseks, tuleb anda talle au: nõuab julgust selline roll luua ning lõpuni välja kanda. Arenguruumi muidugi on.
Kõige raskem oli publikut enda kätte saada kahel naisesinejal. Nii Janika Maidle kui Keiu Kriidi naljad olid sellised, et neile reageerimine nõudis sutsuke rohkem aega, ning nii ei järgnenud lausele kohest naerupahvakut. Ometi võeti soojalt vastu nemadki. Võib-olla olid ka nende karakterid mõnevõrra laialivalguvamad ja publik ei osanud kohe seisukohta võtta.
Õhtu peaesineja, väliseestlane Andy Valvur, kelle esinemist vaadates tulid mulle millegipärast ühtaegu meelde Al Pacino ja Onu Bella — eks ole see juba iseenesest naljakas —, ekspluateeris suuresti sama teemat mis Stewart Johnson: välismaalane ja Eesti. Kummatigi oli temal peale Ameerikas elamise kogemuse kasutada lisatrump väliseesti päritolu näol. Nii sai ta veel paremini muiata eestlaste ja eestluse üle. Aga mitte ainult.
USA komöödialavadel alustanud ja tuntust kogunud Valvur on harjunud esinema ingliskeelse kavaga ja seetõttu oli tal pisut kohanemisraskusi, kuid see, mida ta tegi, oli professionaalne. Ehkki tema kava sisu oli teiste omast rahvusvahelisem ning kõigi nüansside tabamine eeldas suhteliselt laia silmaringi, oli vastuvõtt väga soe. Kui mõni nali ehk ei olnudki kõigile mõistetav, kompenseeris Valvur selle oma kaasakiskuva olekuga.
Kahjuks ei tekkinud esinejate ja kuulajate vahel seekord dialoogi, kuid küllap on seda esimese korra kohta palju tahta: on ju eestlane arg avalikult suhtlema. Küll aga jäi mulje, et Viljandi publik, kellest enamik jäi alla 30 eluaasta piiri, võttis uue žanri kenasti omaks ja kindlasti ei jääks saal ka järgmise külalisesinemise korral tühjaks.