Neljapäeval ei tundnud igavate poeriiete kandjad end Kondase keskuses sugugi hästi, sest muuseumimaja oli täis kaunites rahvuslike motiividega ehitud rõivastes inimesi.
Mida nad seal teevad? Ilusaid asju!
12. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia avas seal oma mitmesakilise juubeli puhul korraga mitu näitust: väljas olid rahvusliku tekstiili eriala vilistlaste ja diplomandide looming ning rahvusliku metallitöö eriala esimese lennu esimese semestri õppetööd. Samaks ajaks pandi pärimusmuusika aidas üles rahvusliku ehituse eriala väljapanek ja Ugala teatris Christi Küti vaibad.
Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin ütles, et näituse avamine 10. mail on omamoodi sümboolne, sest siis on Anu Raua sünnipäev. 18 aastat tagasi oli just Anu Raud see, kes pani tollases Viljandi kultuurikolledžis aluse rahvusliku käsitöö erialale.
«Tänavu on meil rekordiliselt juba üle kahekümne lõpetaja ja osakonnas on neli õppekava,» rõõmustas Ave Matsin selle üle, et kunagi külvatud seeme on langenud viljakale pinnasele.
Uhke tunne
Kihnu körti kandev rahvusliku tekstiili eriala juht Kristi Jõeste, kes laskis isegi avamistseremoonia ajal varrastel käia — järjekordne kindapaar on valmimas! — ütles end uhkust tundvat, sest üle poole maja on tema kolleegide ja õpilaste näitust täis. Eksponaate oleks jagunud vähemalt neli korda nii palju, aga ruum seadis oma piirid ja valiti ainult parimad.
«Kui meie tudengite kohta küsitakse, mida nad teevad, siis siin on selge vastus sellele küsimusele. Sada aastat tagasi õppisid noored neiud käsitööoskusi emadelt ja vanaemadelt, nüüd on järjepidevus kadunud ning tuleb kooli tulla. Usun, et kui meie õpilased lõpetavad ja ellu astuvad, saavad neist katkenud pärimusliini esimesed hoidjad ning nende tütred jätkavad seda,» rääkis ta.
Lisaks ilusatele eksponaatidele oli Kristi Jõestel teinegi põhjus heameelt tunda: natuke hiljem esitles ta sealsamas Kondase keskuses oma vast ilmunud raamatut «Kihnu kördid eile ja täna. Semiootiline esemeuurimus».
Ka hällis ilus
Praeguse kultuuriakadeemia juubel on kolmejärguline: kultuurikool asutati 60 aastat tagasi, rakenduskõrgharidust andev kultuurikolledž alustas 20 ja kultuuriakadeemia 10 aastat tagasi.
Ka rahvusliku käsitöö osakonna erialad on eri vanusega. Kui rahvusliku tekstiili õppesuund on juba nii kaua tegutsenud, et annab täiskasvanuea välja, siis rahvusliku ehituse eriala võiks lasteaias käia. «Aga ta liigub juba oma jalgadel,» kiitis õppekava eestvedaja Priit-Kalev Parts. «Näiteks ei ole ma sõrmegi liigutanud aidas oleva näituse heaks, tudengid panid selle ise üles.»
Erialadest noorim, rahvuslik metallitöö, on alles hällis, nagu ütles ka programmijuht Kirsti Tuum, aga esmakursuslaste loodud ehted, sepised ja vasest vormitööd tasuvad Kondase keskuse keerdtrepist teisele korrusele ronimist igal juhul.
Üleeile Kondase keskuses kõneldes ütles akadeemia direktor Anzori Barkalaja, et kooli loosung «Õppida on mõnus!» ei ole sõnakõlks, sest asjaga, mis ei ole mõnus, ei tegeleks aasta-aastalt üha rohkem noori inimesi.
Millega nende aastate jooksul hakkama saadakse, on tänu juubeliüritustele tavalisest hoopis suuremas mahus linnarahva silme ees.