MEILT NÕUTAKSE minu arvates liiga palju selgeid vastuseid küsimustele, mis on endiselt segased. Mitu ajalehte, mitu gümnaasiumi, mitu taksopeatust, mitu riigikogu liiget, mitu valda?
Peeter Olesk: Kui sünnib Suur-Tallinn, ei jää ka Suur-Narva tulemata
/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
18. veebruar 2009, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on peresid, kus leidub üle 30 entsüklopeedia köite. Loe neist millist tahad, arukat vastust pärimisele, mis on haldusreform, sa ei leia.
Maakeeli tähendab haldusreform võimu jagamist riigi territooriumil uut moodi ülimalt otstarbekal ja jõukohasel viisil võimalikult väikeste eranditega. Need erandid on paratamatud. Tallinnas ja ka Tartus on vaja taksoasjandust reformida, Piirissaarel, Manijal ja Hiiumaal pole seda tarvis. Seevastu näiteks pangandust tuleb reformida kõikjal Eestis.
TIHTIPEALE kujutatakse haldusreformi ette kui võimalust kärpida vallaametnike arvu. Bürokraatiat aga ei tapeta kunagi. Tema tapab.
Korraks, jah, tekitati pettekas, et e-Eestis on vaja vähem ametnikke. Tegelikult on see vaieldav.
Minu arvutimajanduse korrashoidmiseks on tarvis nelja spetsialisti. Vallas ei tööta neist ükski. Aga kas keegi on viitsinud lugeda kokku kõik need juhud, kui valla sotsiaaltöötaja peab korda ajama ka oma kliendi telefoni- ja arvutiasjad?
Kui ei tee tema, teeb seda mõni sugulane või heasüdamlik naabrieit või tolle lapselaps. Kas Eesti edu ongi just niisugune?
VIIMASEL AJAL räägitakse palju Suur-Tallinnast. Selles idees pole midagi uut.
Õigupoolest oleks see uue nimega Harjumaa koos teiste maakondade äärealadega Paldiskist Loksani ja Armuneemest Raplani.
Nendele inimestele, kes käivad Tallinna tööle näiteks Tamsalust, on see täiesti arusaadav piirkond. Olen kirjutanud ajalooõpetajast, kes teeb oma kutsealast tööd Aseris, aga sõidab taksot pealinnas. Suurtallinlane on ta rohkem kui aserilane.
Ministrit, kes nii põhimõttelise reformi ellu viiks, pole olemas. Ministrit, kes paneks selle protsessi seisma, pole samuti, sest sel juhul peaks ta olema diktaator.
Suur-Helsingi ja Suur-Tallinna ühitamist minu arvates välistada ei saa. Saab teha üht: hoiatada, et kui tuleb Suur-Tallinn, tuleb ka Suur-Narva ja siis on ta koos Suur-Kohtla-Järvega ehk sisuliselt koos kogu Ida-Virumaaga Eesti käest ära antud.
MA EI TEA, kui palju elutseb Eesti vetes hauge. Veel vähem tean ma seda, kui paljudel eestlastel on haugi mälu. Kuid suvi 1993 on mul meeles ja siis oli päevakorral Narva jäämine Eesti Vabariigi koosseisu. Põhimõtted «Maakond vallaks» ja «Suur-Tallinn kui eeskuju» viivad 1993. aasta halbade võimaluste kordamiseni ning me teeme Eesti vigaseks omaenese kätega.
Tookord oli seadustes auke märksa rohkem kui heas juustus, aga ega meist, kokku kümmekonnast mehest, keegi koodeksites näpuga järge ajanudki. Oli vaja, et Eesti jääks kokku ehk ühtseks.
Sedasama on vaja praegugi, ent tänane Eesti on näiteks omandi päritolu, ettevõtluse avatuse ja inimeste kodakondsuse poolest võrreldamatult avatum kui 16 aastat tagasi. Suur-Narva tähendaks Narva linna ning Narva-Jõesuu ja Vaivara valla ühendamist. Järgneks Suur-Kohtla-Järve taastamine juba seaduse jõuga.
ÜKS MU ETTEHEITEID Eesti erakondadele, Isamaa ja Res Publica Liidule koos tema peldikuministriga, on see, et regionaalpoliitikat käsitatakse peamiselt kui valimispropaganda vahendit. Midagi eriskummalist selles ei ole — nii toimitakse mujalgi. Halb on aga see, et kehtiva põhiseaduse mõttes on maakond erinevalt vallast ja linnast kas illegaal või asotsiaal — kuidas tahetakse.
Me oleme libisemas maakondade kui omaette võimu põrmustamise teed. Aastal 1992 püstitati küsimus puhtalgebraliselt: kas omavalitsus on ühe- või kahetasandiline? Jäi peale üks tasand ja inerts kestab.
SUUR-TALLINNA idee teostumise korral pole maavanem Värner Lootsmann enam keski, kuid Edgar Savisaar on kõik. Kas keegi on mõelnud niisuguse protsessi analoogiast Narvas 15 aasta pärast, ajal, mil me peame olema harjunud piirideta energiaga (teguriga, mis juba toimib, ehkki tehakse nägu, nagu seda veel poleks)?
Meie praegune regionaalpoliitika riigi kui terviku kõrgusel toimib nagu nuga. Ta lõikab, aga nürilt. Suppi noaga ei sööda. Kus on kauss ja lusikas ning leivatükk juurde? Võisikul on neid kindlasti rohkem kui Eesti regionaalpoliitikas.