Koolikiusamine — kas lõbus vaatemäng?

Ramo Pener
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

IGAÜHEL ON koht siin päikese all. Sageli tuleb selle eest võidelda. Maailmasõjad on aset leidnud oma positsioonide kindlustamise ning maa-alade laiendamiste nimel. Ka paljud kodusõjad ja rahutused on puhkenud soovist kellegi teise arvel endale võimu ja valdusi juurde saada.

Mõne arvates pole teatud rahval, rassil, kultuuril, religioonil või maailmavaatel meie planeedil kohta. Võimukandjad näitavad (elu)koha kätte lihtrahvale, tööandja töötajale, õpetaja õpilasele ja lapsevanem lapsele. Nimetagem sellist kättenäitamist siinkohal vaimseks, emotsionaalseks või füüsiliseks kiusamiseks. Seda tuleb ette kodus, koolis, pseudosõprade ringis ja tööl.

Kool ei ole juba ammu enam turvaline paik, kus saaks keskenduda põhilisele. Seal pole turvaline ei õpilasel ega õpetajal. Sealgi käib koha kättenäitamine: õpilane õpetajale, õpetaja õpilasele ja õpilane kaasõpilasele.

Suur osa õpetamisest ja kasvatamisest kulub olelusvõitlusele, õppekava võikski koosneda ühest kursusest — ellujäämiskursusest. Õpetaja ei tohi kedagi käsutada ning tal pole enam kasutada piisavalt palju meetodeid ja õigusi.

IGA KLASS kujutab endast ühiskonna mudelit, kus on omakorda mitmesugused keskkonnad. Koolikeskkonnas kujunevad välja kõikvõimalikud rollid, positsioonid, õigused ja kohustused, mina- ja maailmapilt, enesehinnang, sõpruskonnad ja vaenlased, soositud ja vihatud isikud, võimu jagamine ja hoidmine.

Just teises ja kolmandas kooliastmes (IV—IX klass) leiab aset piiride kompamine, mis hõlmab enesekehtestamist, nartsissismi, allutamist ja «vallutamist». Kõik on muutumises. Veri vemmeldab ning füüsilise, vaimse ja sotsiaalse arengu erinev tempo tekitab intriige, vaenu ja tülitsemist.

Uus-Meremaa Victoria ülikooli õppejõud Keith ja Ginny Sullivan defineerivad kiusamist võimu kuritarvitamise ning nõrgemate ärakasutamise kaudu.

Kiusamise vormid on uurijate arvates väljapressimine, hirmutamine, ähvardamine, sõimamine, narrimine, solvamine, kuulujuttude levitamine, ebaviisakad liigutused ja grimassid.

Viimasena nimetatuid ei peeta tänapäeva koolis kahjuks enam kiusamiseks. Pigem suhtutakse sellesse kui põnevasse ja lõbusasse vaatemängusse ning meelelahutusse, mida harrastatakse hapra, arenemisjärgus poisi või tüdruku arvel. Naljategemisest on juba ammu jõutud valgusaastate kaugusele. Sarkasmi ja irooniat peetakse süütuks naljaks, mis vürtsitab halli kooliargipäeva.

SELLES PROTSESSIS osaleb vähemalt kolm osapoolt: kiusaja, kiusatav ning pealtvaatajad. Kiusajad vajavad publikut, kes kõikvõimalikele vaenamisvormidele heakskiitvalt kaasa elaks. Sageli on need pealtvaatajad endised kiusatavad või õnnetud inimhinged, kes on kodus ilma jäänud ema ja isa armastusest, hoolitsusest ning tähelepanust.

Armastuse defitsiidis vaevlev noor otsib ohvrit, kuid sisimas ihkab hoopis armastust. Sisemine vaakum, hingetühjus ja ergas südametunnistus panevad noort inimest tegutsema äraspidiselt. Kiusamisest saadav nauding toidab väärastunud emotsionaalsust.

Kiusamise ohver võidakse välja valida juba lasteaias või algklassides. Too eristub teistest füüsiliselt, vaimselt või sotsiaalselt. Ta saab aru, et on teistsugune, ning võib üsna pea võtta endale kannatajarolli ja hakata end süüdistama oma välimuse, koduse kasvatuse, majandusliku seisundi või maailmavaate pärast. Kiusatav võib kogeda üksindust, üksildust, viha, jõuetust, teiste põlgust, kurbust, hirmu, mahajäetust ja kättemaksuhimu.

KONFLIKTE EI saa alati ennetada. Tähtis on, kuidas me suhtume konflikti osapooltesse, kiusajasse ja kiusatavasse ning pealtvaatajatesse ehk klassikaaslastesse. Kui õpetaja samastub publikuga, et teenida odavat populaarsust, on see julm ja kuritegelik. Just tema peab vahet tegema kiusamisel, konfliktil ja naljategemisel ning õpetama seda eristamist ka õpilastele.

Väärastunud emotsioonidel ei saa olla õpiprotsessis kohta. Väga suur abi oleks sellest, kui õpetaja vestleks ka kiusajate kaasajooksikutega. Miks nad kiidavad vaenamise heaks? Miks teeb see neile nalja? Peame õpilastele rõhutama, et nemad on kaasvastutajad. Igasuguse vägivalla suhtes peab koolis valitsema nulltolerants.

Pealtvaatajaid võib nimetada passiivseteks kiusajateks, kes elavad oma madalaid instinkte välja vaenaja kaudu. Ise nad seda muidugi ei tunnista.

UUS-MEREMAA Victoria ülikooli õppejõud tõdevad oma uuringutele toetudes, et õpetajad alahindavad kiusamise ulatust. Minu arvates on Eestis olukord sama murettekitav.

Ebamugav ja ebapopulaarne on selgitada välja kiusamise põhjusi. Veel vastumeelsem on tegelda passiivsete kiusajatega, kes sõnade või hoiakutega vaenajat igati toetavad. Nad ei soovi kiusatavaga «käsi määrida», ovatsioonid on nende arvates süütud ning kahjutud.

Kas õpetaja tohib passiivselt pealt vaadata, kuidas kedagi kiusatakse ja solvatakse, temalt asju ära võetakse või teda grimassidega alandatakse? Kindlasti mitte. See on ebaeetiline ning ebapedagoogiline. Vaikimisi valib ta siis kiusaja poole.

Pelgalt konkreetse vägivallatseja korralekutsumisest ei piisa. Veel enamgi on vaja talitseda neid, kes mõnulevad tema tegevust nautides. Ennetamine algab just sellest.

Ammu enam ei tohiks koolis olla kohta õpetajatel, kes süüdistavad kõiges kiusatavat, arvavad, et ta ise provotseerib vägivaldset käitumist ning peaks mehistuma. Ühel päeval võib too olla nii «mehistunud», et võtab kaasa püssi.

Kui mõne Eesti õppeasutuse juhtkond välistab koolitulistamise, on viimane aeg see välja vahetada. Lähim niisugune juhtum leidis aset Soomes, külmrelvi on kantud juba mõnda aega koolis kaasas. Kas peame tõesti ootama, et midagi niisugust juhtuks ka Eestis, või püüame üheskoos teha kõik, et riske vähendada?

HARIDUSNÕUSTAJA Bill Ro­gers väidab, et kiusamine on nagu agressiivsuski õpitud käitumisviis. Õpetaja ülesanne on teha kõik, et laps teaks ja tunneks: ta kuulub sellesse klassi või rühma teistega võrdväärsena.

Vägivallatsemisele annab hoogu tõik, et vahele jäädakse harva. Õpilaste seas on juba vilunud juriste, kes nõuavad kiusatavalt või sekkuvalt õpetajalt vettpidavaid asitõendeid.

Pedagoogilise personali võimsamaid meetodeid on kasvandikesse empaatia sisendamine. Enne kui kiusaja õpi­protsessist eraldatakse, on tähtis nõustada kõiki osapooli ja otsida lepitust, et söed ei jääks tuha alla hõõguma.

Lõpetuseks: lapsele tuleb rõhutada, et ta teataks igast vaenamisjuhtumist kohe. See ei ole «kitumine». Kool peab välja töötama kiusatava, kiusaja ning pealtvaatajate nõustamise, abistamise ja karistamise meetmed. Kõigepealt on vaja avastada põhjused, siis saab muuta keskkonna turvalisemaks kõigile osapooltele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles