TRIIN LOIDE ⟩ Arste pole, empaatia ei maksa aga midagi

Triin Loide, Sakala arvamustoimetaja Foto: Elmo Riig

Viimastel päevadel on üsna palju olnud juttu sellest, et haiglate erakorralise meditsiini osakonnad kipuvad olema umbes, vähemalt Tallinnas ja Tartus. Mõni inimene kipub neid kasutama meditsiinilise kiirtoiduna: perearstiga ei soovita või ei viitsita ühendust võtta ja nii minnaksegi sinna isegi kerge külmetusega.

​See tekitab tohutu töökoormuse, millest suure osa saaks ära jagada teiste asutuste vahel. Mõnel juhul polekski õigupoolest meditsiiniasutust vaja. Nohu ja külmetusega ollakse kodus ja vaadatakse näiteks Netflixi, mida see arst ikka väga teha saab ...

Visiiditasu tõstmine ei ole seejuures asja parandanud, vaid on selle paradoksaalselt hullemaks ajanud: osa inimesi on hakanud mõtlema, et kui nad juba täitsa korralikult mõne teenuse eest maksavad, peavad nad seda ka priskelt saama. Tehke aga tehke uuringuid! Selgitustöö ei ole tulemusi andnud ning nüüd ollaksegi nõutud.

Nõutus on õigustatud. Meie meditsiinisüsteemi alarahastatus on teemana nii vana ja äraleierdatud plaat, et isegi Klassikaraadio ei viitsiks seda vist mängida. Nii et üllatusena ei tohiks praegused olukorrad ja mõtted küll kellelegi tulla. Meil ei ole raha, kõik on väga halvasti ning läheb hullemaks veel. Täpselt nagu hariduses või ühistranspordis või …

​Erakorralise meditsiini osakonna töötajate hulk on piiratud, nende tööaeg on piiratud ja piiratud on ka rahasumma, mida neile maksta saab. Järelikult on vaja see olukord kuidagi kontrolli alla saada. EMO ei ole perearstikeskus, apteek või meditsiiniline ööklubi, kus niisama hängimas käia. See on koht, kus on vaja elusid päästa ja murdunud luid paika panna, selle töö tegijate segamine ei ole lubatav. Politseile valeväljakutsete tegemine ja politseinike aja raiskamine on, muide, karistatav.

​Kui aga hakata väljapakutud lahendusevariante vaatama, liigub mõte küll sellele, et meile, eestlastele, kohe meeldib asju keeruliseks ajada, punuda justkui bürokraatlikku kaltsuvaipa. Kui ikka inimene marsib erakorralise meditsiini osakonna ukse taha ja nõuab nohurohtu või uurib, kas palavik 37,3 võib eluohtlik olla, peaks ta julgelt ukselt tagasi saatma. Kõikvõimalikud mõtted selles suunas, et inimesel peaks olema saatekiri kas perearstilt või perearsti nõuandeliinilt, kõlavad esmapilgul mõistlikult, tunduvad aga protsessi lihtsalt pikemaks venitavat ning kasutegurgi on kahtlane. Pakun, et kes ikka tahab tingimata just EMO-sse minna, see luiskab nähud telefonis hullemaks ja saatekirja andmata ei jäeta. 

Kuskil kuklas on ka mõte, et ilmselt oleks EMO reformimine tulevikus edukam, kui teha seda empaatilisemalt. Keeruline on uskuda, et inimesed pöörduvad EMO-sse seetõttu, et neile see lihtsalt meeldib või tundub mõnusam kui väikese tervisemurega perearsti poole pöörduda. Vaevalt, et üks anonüümne ja ütlemata väsinud arst, kes sulle pärast tundidepikkust nüristavat toolil istumist ja ootamist kaks pilku heidab, on see kogemus, mida inimesed saada tahavad. Sotsiaalne arstilkäimine on eriti eakate seas üsnagi levinud, tõsi, aga perearsti kabineti ukse taga saab niimoodi tasutagi istumas käia ja räägitakse sõna juttu ka.

Nii et tahaks siiski uskuda, et EMO-sse jõuavad inimesed, kes päriselt arvavad, et neil on vaja seal olla või siis on näiteks perearstiga ühenduse saamine keeruline. On‘s vaja neid sõimata polkovniku leseks, raiskajaks, puugiks või millekski veel hullemaks? See võib kogu asja mõtte ära varjutada ja lihtsalt asja eest, teist taga paksu verd põhjustada.