/nginx/o/2025/04/26/16801659t1h8af0.jpg)
Kadri Noormetsa lavastused on sageli püüdnud tavalist teatrietenduse formaati kuidagi pahupidi käänata, nii ka seekord, kui aktsioon toimub mõne etenduse ajal teatrimaja lavatagustes. See idee mängiti esimest korda läbi juba aasta tagasi Kanuti Gildi Saalis ühekordse showing’una "Parasiit".
Tollal küll oli asi ses mõttes käänulisem, et päris peremeesorganismina toimivat teist etendust polnud, kuid osalejad jagati kaheks rühmaks, kes käisid teatrimaja mööda eri radu, kuulasid teineteist pealt, piilusid teineteist, avastasid teise rühma jäetud jälgi.
Mäletan, et mõjus tavateatritaju üsna nihestavalt, kui ühel hetkel oli võimalik kulisside vahelt jälgida, kuidas teine rühm saalis istudes mingit filmi vaatab, ja järgmisel hetkel tuli minna selle rühma ette kummardama. Tookord oldi aktsioonijärgses arutelus üsna kahtlevad, kas mõni teater oma etenduste ajal midagi sarnast lubaks teha, seda toredam on, et esimene julge oli Ugala, kus Kadri Noormets on lapsena ilmselt üsna palju ringi liikunud.
Seekord osaleja päris kulisside vahele ja saali ette ei satu, küll aga oli käimasolev etendus kogu aeg kuskil läheduses kosta, nii et vajadus hiilida ja kuss olla oli täiesti reaalne. Käisime läbi ruumist, kus näitlejad ootasid lavaleminekut, garderoobist, mis kuulus parajasti laval olevale näitlejale, sattusime lavaalusesse hetkel, kui pöördlava liikus. Otse saali saime piiluda saali tagant tehnikute aknaga ruumist. Me ei vaadanud lavastust "Arhitekt", vaid selle etendamise olukorda.
/nginx/o/2025/04/26/16801660t1hc618.jpg)
Teatrimaja vertikaalsest mõõtmest saime aimu, kui nägime Ivo Reinokit (kes on ju samuti Viljandi poiss) treppe mööda kõrgele torni ronimas (ei saanudki aru, kus me tolles labürindis asusime, kas äkki lavatorni nurgas?) ning varsti jõudsime nii sügavale hoone alla, et vastu tuli juba maapinnas, kust kaevati üles laegas, mille sees olid isiklikud sõnumid kõigile osalistele. Need tuli läbi lugeda vaheajal tühjas saalis istudes, kui peremeesetenduse publik oli fuajees ja lava seati teiseks vaatuseks valmis. Liiguti teatri "eikellegimaal".
Oli huvitav näha, kuidas seekord mängitakse läbi neid teemasid või sihte, mis mu arvates Kadri Noormetsa lavastusi ühendavad. Üldistades võiks öelda, et üks neist sihtidest on "teatri taha" ja teine "teatri algse seisundi juurde". Esimesena mainitu all pean silmas, et Kadri Noormetsale on omane siseneda teatriformaati või etenduse olukorda kuskilt "kõrvalt", näidata teatrit otsekui voodri vahelt – kuidas teater on õmmeldud – ning luua siis selle põhjal uusi etenduslikke kujundeid.
Näiteks "Mobiilsetes definitsioonides" (2019) muutus publik korraga nii lavakujunduseks kui ka kaastegutsejaks, mis tähendas, et nad olid teiste vaatajate jaoks juba vaadatavad. Lavastuses "Kutse vaibale" (2023) sai publik samuti ruumikujunduse osaks, aga ka lavatöölisteks, kes aitasid lava moodustavad vaibad üheskoos üles võtta ja auto peale panna. Vaatajate pilk endale kui etenduse paratamatule ja hädavajalikule koostisosale saab ergastatud.
/nginx/o/2025/04/26/16801659t1h8af0.jpg)
Teise sihi all pean silmas, et kõigis Kadri Noormetsa kaasavates aktsioonides ilmub puhtal kujul nähtavale teatri üks algimpulsse – koos mängimise rõõm. Kusjuures ma mõtlen sellist rõõmu, nagu tunnevad mängides lapsed: lepitakse kokku mingid reeglid, võetakse mingid rollid, aga mängu lõpptulemus pole ette teada. Võib arvata, et näitlejate rõõm laval sündivast ehtsast partnerlusest juurdub osalt just selle tunde uuesti läbielamises.
Kadri Noormetsa aktsioonides on võimaldatud seda rõõmu kogeda ka vaatajatel. "Pimekohting" on põhimõtteliselt luurekas: üheskoos luuratakse üht etendust ja selle publikut. Varasemast näiteks "Ümarlaud" (2020) oli tervenisti üles ehitatud erinevatele äraarvamismängudele, lõpuks mõrtsukamängule, mille puhul ka näitlejad ise ei teadnud lõpptulemust. Meenub veel "Maandatud tõotus" (2018), kus publikut koheldi kui huvitavas keskkonnas asetleidva põneva mängu kaaslasi.
Kadri Noormets saavutab selle, mida teatrikonventsioone lahustavate ja publikut kaasavate lavastustega pole kerge teha. Ta suudab võtta maha barjääri etendajate ja vaatajate vahel ning jätab publikule lõpuks rõõmsa tunde, et on lihtsalt koos mängitud üht toredat mängu, millel samas on kunstiteose väärtus.
/nginx/o/2025/04/26/16801661t1h1444.jpg)
Siinse jutu ilmumise ajaks on jäänud veel mõned "Pimekohtingud" ja ilmselt on piletid välja müüdud (ühele aktsioonile pääseb kümme inimest), nii et reklaamida on juba hilja. Avaldan siis lihtsalt heameelt, et Viljandil on olnud õnne sellisest helgest teatrivormist osa saada, ning loodan, et sügisel tuleb jätku, kas siis Ugalas või mõnes muus teatris.