:format(webp)/nginx/o/2022/12/28/15048937t1haad2.jpg)
/nginx/o/2025/04/14/16777761t1hef52.jpg)
Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm rääkis Sakalale, miks Eestis peab varem või hiljem kehtestama naistele kohustusliku ajateenistuse, kas ta usaldab venekeelset Kaitseliidu liikmeskonda ning miks lastakse Narva noorkotkastel ja kodutütardel ajada asju vene keeles.
Kindral Tamm, Eestis on teatud piirkondi, mis jäävad inimtühjaks. Mida selle teadmisega Kaitseliidu vaatevinklist peale hakata?
Kaitseressursside amet tegi päris hea graafiku, kus on näha demograafilised trendid. Planeerimistsükkel on praegu selline, et üritame oma võimearendusi ja vajadusi kirjeldada 10 aasta kaupa. Vaadatakse kuni 2035. aastani: kus meie liikmeskond saab kasvada, kus ta on kasvanud ja kus on näha, et see väheneb.
2035. aasta perspektiivis on mure selles, et kuni 19-aastaste noormeeste osakaal väheneb 16 protsenti, mis on päris märkimisväärne kahanemine. Arvestades, kui palju on meil erinevaid võimeid juurde tulnud, peaks meie reservi tootmine pigem kasvama. See tõstatab küsimuse, kuidas kaasata naisi mitte ainult vabatahtlikus vormis, vaid kuidas leida viise motiveerida naisi ajateenistusse tulema. Mõtlen ka naiste kohustuslikku ajateenistust, mis suurendaks ajateenistuse reservi kaudu koolitatavate noorte valimit ja parandaks ka selle kvaliteeti.
Millised piirkonnad on lagedaks jäänud või jäävad lagedaks?
Meie statistika põhjal, mis tugineb eelmise aasta seisule, on esirinnas Valgamaa, Võrumaa ja Põlva, Kesk-Eestis Järva malev. Kui liikmeskonna suurusjärk on 1100–1400, siis tervikuna need malevad ei ole väikesed. Aga kui räägime sellest osakaalust, mis jääb eeltoodud malevate puhul 500 kanti, kellega sõjaaja üksuse komplekteerime, siis peame ikkagi rääkima tegevliikmetest ja fakt on see, et kõik ei ole kasutatavad kas vanuse tõttu või muul põhjusel.
Kaitseliitlaste keskmine vanus on veidi langenud: 48 pealt 44-ni. Meil on kaks äärmust: vanemad liikmed, kes on jäänud kodukohta, ja noored, kes liiguvad mujale õppima või tööle. Nad ei naase kohe kodukohta, sest seal pole piisavalt töövõimalusi.
/nginx/o/2025/04/14/16777764t1h02a1.jpg)
Hiljuti sai kindral Ühtegiga (Riho Ühtegi oli Kaitseliidu eelmine ülem – toimetus) nalja visatud, et kui ta mulle 2023. aastal ameti üle andis, oli kaitseliitlase keskmine vanus 48, nüüd on see neli aastat noorem.
Tänu teile.
Mina ei taha seda mõõdikuks võtta, tõenäoliselt juhtus see lihtsalt nii.
Kas kaitsevägi oma planeerimises arvestab sellega, et kohalikus malevas võib olla liiga vähe inimesi sõjaaja olude puhuks?
Olen nõus sellega, et kui on ette nähtud teatud sõjaaja üksuse loomine ja väljaõpe, siis on see ka meile otseselt ülesandena püstitatud. Kui näeme perspektiivis, et demograafiline trend läheb sellega vastuollu, siis ainus kompensatsioonimehhanism saab olla see, et reservväelastega üritame üksust täiendada. Selleks peab reservväelaste väljaõpe sobituma selle profiiliga, milleks üksus on loodud.
Kui on näiteks Kaitseliidu kompanii, siis sellest kompaniist on üks rühm, mida formeeritakse reservväelaste baasil. Sel juhul saab Kaitseliit selle üksuse väljaõppe ning koostöö harjutamise eest vastutavaks. Kui toimub üksuse hindamine, tuuakse reservväelased sinna juurde.
Kui võõrad on kambas, siis kas pole ohtu, et relvavendlust nii pea ei teki?
See on probleem, millega tuleb leppida. See, et sul ei teki võib-olla iga nädalavahetuse sõpruskonda. Reservväelased ei pruugi olla üldse sellest kodukandist, nad võivad olla jumal teab kust kohast.
Mis Ida-Virumaal toimub?
Ida-Virumaal on mõnevõrra keerulisem, liikmeskonna mõistes eriline. Tundub, et liikmeid on, aga ma ei taha olla prohvet ja hakata ennustama, kuidas järgmised kohalikud valimised seal välja kujunevad ja mis suunas see mõjutab liikmeskonda. Meil on seal tavaline probleem eesti keele oskus.
Narvas on toimunud väike kasv Noorte Kotkaste ja Kodutütarde seas. Mulle meenub, et kui olin peastaabi ülema ametis – 2014 või 2015 –, siis muutsime Kaitseliidu seadust nii, et noore puhul ei panda piiranguid ette, kui ta ei olnud Eesti kodanik. Enne seda olime jätnud ukse võõraste jaoks kinni. Neil polnud väga valikuid ja nad võisid sattuda vastase propagandalaagritesse või nii-öelda huviringidesse, saada sealt mõjutusi.
/nginx/o/2025/04/14/16777765t1h5c2a.jpg)
Selleks, et neid oma poolele saada ja mõjutada, laseme neil teha oma tegevusi vene keeles. Tähtis on, et nad omandaksid patriotismi ja arusaamise, mille nimel nad Eesti riigis elavad ja mis on nende tulevik. Nad kasvatavad sedakaudu ka vanemat generatsiooni.
Küsin täiesti poliitiliselt mittekorrektse küsimuse. Kas te venekeelset Kaitseliidu liikmeskonda usaldate?
Neid, keda tean, jah. Aga jällegi, ma ei saa kõiki nägupidi tunda. Ja samamoodi võib öelda, et ega me ei saa 100 protsenti usaldada ka neid, kes meil eestikeelsed on. Eestikeelsus ei anna 100-protsendilist garantiid, et inimene on eestimeelne.
Kui inimesele relv kätte anda, saab temast kõrgendatud ohu allikas. Ja kui tal on meelsusprobleeme, siis kes teab, mis suunas ta toru pöörab.
Jah, mingil määral saame ka seda taustakontrolliga maandada ja vaadata, mis taust on nendel inimestel, kes meiega liituvad. Ja kui seal on ohumärke või -ilminguid, teeme ka järelevalvet. Ilmselgelt on Kaitseliitu astumine üks viis sisse imbuda. Ma ei vaidle vastu, et tundlikkuse ja kriitilisuse piir on meie puhul palju teravam.
Kui palju olete Ida-Virumaal või Tallinnas liitumisavaldusi välja rookinud?
Ma ei oska otseselt öelda – esmane filter on ju allüksustes. Keskne tase tegeleb taustauuringuga ja meil on samuti käepärast partnerorganisatsioonide info, mis alati ei pruugi muidugi olla avalik.
Aga soovijaid on jäänud vastu võtmata?
Kindlasti, seda ei maksa salata. Aga seal võib olla ka muid tegureid, mitte ainult see, et inimene vaatab vale metsa ...
... või jõe poole.
Või on jõe kallas vale, sümpatiseerib rohkem, kui peaks.
/nginx/o/2025/04/14/16777766t1had18.jpg)
Sellest ajast alates, mil võtsite kindral Ühtegilt Kaitseliidu juhtimise üle, on üht-teist muutunud nii siin- kui sealpool ookeani. USA viib Euroopast osa vägesid välja. Brittidel on vägesid Eestis vähemaks jäänud. Kuidas see on Kaitseliitu mõjutanud?
Otsest ja vahetut mõju ei ole. Meie enda küsitlusuuringud ei kinnita kuidagi seda fakti, et meie liikmeskonna kaitsetahe või soov panustada Eesti kaitsesse väheneks. Järjekindlalt on see teadlik valik, miks inimesed liituvad ja miks nad tahavad tulla.
Liitlasväed, kes meil siin on olnud – ameeriklased, prantslased või britid ... Mida rohkem nendega koostööd ja väljaõpet teeme, seda rohkem nad tajuvad meie kultuuriruumi, väärtusi ja teiselt poolt ka kõiki territooriumi aspekte: et on potentsiaalselt üks lahinguväli, kus tuleb koos võidelda.
Aga neid on ikkagi vähe.
Neid on vähe, aga samas ütlen, et see, mida saame väljaõppe mõistes teha, on meie jaoks koormuse mõttes piisav. Jah, kahtlemata suures pildis hakkab ühel hetkel mängima, kui palju peaks siin olema üksusi füüsiliselt.
Teiseks, mis võib olla veel olulisem: kui palju ja millises ajaraamis peaksime liitlasvägede toetust vastu võtma ja kuidas selle ära korraldama.
Milline roll on Kaitseliidul?
See roll ajas, ruumis ja ka olukorras kasvab. Sel kevadel tuleb õppus Siil, võiks öelda, et tõsine lakmuspaber: peame toetama Briti brigaadi vastuvõtmist, nii-öelda tagame julgestust ja ka siirmist.
Nad ikka tulevad?
Kindlasti tulevad, ega nad tulemata jää.
Kas see on 100-protsendiline brigaad?
Ütlen ausalt, minu jaoks ei oma see mingit rolli. Kui on 1000 pluss meest tulemas kogu oma varustuse ja moonaga, siis see on piisavalt paras ülesanne. Mulle päris ausalt meeldib ka rõhutada, et teinekord ongi vaja nii meie enda kaitseliitlasi kui ka NATO liitlasi harida. Praktikas asjade läbiharjutamine on väga kasulik. See annab mõlemale poolele kindlustunde, kuidas asjad päriselus toimivad.
Kaitseliidu vanematekogu esimees Neeme Väli pakkus Vikerraadios välja, et Balti kaitsevööndisse kavandatavaid punkreid võiks lisaks Kagu-Eestisse paigaldamisele kasutada ka linnades. Varjumiskohtadest saavad sõjas ju lihtsalt ühishauad. Kas punkrite nii-öelda tsiviliseerimine võiks Eestis olla üks lahendusi, et tekitada rahulikele elanikele pisutki ellujäämisvõimalusi?
Olen näinud seda punkrite vaheraportit, mis tehti. Kõigi erinevate katsetustega ei oldud rahul. Imiteeriti seda, et kui punkri pihta lendavad 155-millimeetrised mürsud, siis kui hästi see vastu peab.
Küsimus on ka selles, kui pikalt seda varjualust ja kaitset on vaja. Mille eest? Meie eesmärk ei ole jõuda kurnamissõtta nii nagu Ukrainas.
Aga tulles tagasi küsimuse juurde ... Jah, arvan, et siin peaks küsimuseasetuse keerama sedamoodi, et esmalt peaks kaitsevahendid olema kodumaine toodang.
Seda kindlasti, aga betooni osatakse Eestis õnneks päris hästi valada.
Siis peakski punkrite arendajatele andma kondi hambusse, et nad leiaksid sellise lahenduse, mis sobib kiiresti teisaldatavaks: suurlinnadesse ja nendesse kohtadesse, kus on teada, et elanike kontsentratsioon on suurem ja tõenäosus inimkadudeks valusam, sest inimesi ei ole võimalik hajutada. Aga nüüd jällegi taandub lõpuks küsimus sellele, kes selle arve kinni maksab.
Kaitsevägi ja Kaitseliit peavad sõda, aga mille nimel, kui oma rahvas saab tagalas surma?
Kaitseväe juhataja on veelgi tabavamalt tsiteerinud kindral Nikolai Reeki: kaitsevägi peab lahinguid ja rahvas peab sõda. See on selles mõttes tabav, et eesmärk on just nimelt, et riik, rahvas, kultuur ja keel säiliksid. Selleks peame riigina olema valmis sõda pidama, kuigi me ei tahaks seda pidada. Peame selle sõja võitma, sest vastasel korral ei suuda me täita eesmärki, et riik, rahvas, kultuur ja keel säiliksid.
See võib kõlada nüüd halvasti, aga ma kui vaatan maailmakaarti ja Baltikumi ja seejärel Venemaa suurust meie kõrval, siis kas tegusõna "võitma" ei ole natuke liiga uljas? Vene armees on väga paljud asjad ligadi-logadi, aga kindlasti ka hulk asju, mis toimivad.
See võib tunduda uljas, aga küsimus on selles, kuidas me enda jaoks defineerime, mida võit meile tähendab. Siin on olnud ka jutuks, kuidas Venemaa Föderatsioon defineerib oma võitu. Kui Putin ütleb, et homme on sõda võidetud, siis kõik löövad kulpi ja sõda on võidetud, sest tsaar ütles niimoodi.
Meie ei saa ju niimoodi.
Meie nii ei saa – mitte siis, kui eesmärk on tõeline võit. Mitte juhuslik edu, vaid sihikindel ja teadlik läbimurre – täpne, kaalutletud, mõtestatud. Iga samm loeb, iga komponent loeb. Peame aru saama: kui me ei panusta neisse osadesse, mis aitavad meid edasi, siis loobume ise sellest, mille eest peaksime seisma. Võiduks valmis olemine ei tähenda ainult jõudu ja strateegiat – see tähendab ka otsust mitte kunagi alla anda. Mitte enne, kui oleme tõesti kõik kaardid mängu pannud. Eesti ei anna kunagi ennetavalt alla.
Võib-olla neile, kes ei ole seotud Kaitseliiduga või kes ei ole elukutselised kaitseväelased, tundubki, et vehkleme väikeste rusikatega suure idanaabri vastu, aga mina väidan, et pigem on mentaalne ja psühholoogiline valmidus eriti oluline, kui asi läheb halvaks.
Iga euro, mis läheb praegu ettevalmistusse, tugevdab meie vundamenti. Sest meie eesmärk ei ole eskalatsioon, meie eesmärk on seda vältida. Tugevus ei tähenda ainult vastulööki, vaid oskust hoida ära, et löök üldse tuleks.
Tavainimese jaoks tekitab teadmatus ikkagi kahtlusi ja hirme.
Kahtlus võib jääda, see on inimlik. Minu jaoks on aga oluline vaadata, mida püüab vastane saavutada. Nende eesmärk on lõhestada meie liitlassuhteid ja murendada ühtsust. Meie eesmärk ei ole võit üksinda, Eesti või kolme Balti riigi ja Poola nimel – meie eesmärk on kollektiivne kaitse, tugev ja usaldusväärne liit.
Küsimus on selles, kuidas kindlustada, et NATO säilitaks oma vastupidavuse ja usutava heidutusvõime. See on märk, et meid võetakse tõsiselt.
Osa Lõuna- ja Lääne-Euroopast ei ole küll vaimustuses kaitsekulutuste kolmegi protsendini tõstmisest, neljast või viiest rääkimata.
Osa liitlasi võib geograafilise või poliitilise distantsi tõttu tõesti tajuda ohte erinevalt. Seetõttu on veelgi olulisem, et kõik alliansi liikmed mõistaksid: kui me ei võta ohtu tõsiselt, mõjutab see kogu liidu usaldusväärsust. Solidaarsus ei saa olla valikuline.
Ukraina on suur ja jääb riigina igal juhul alles. Eestis on aga ühest nurgast teise 300 kilomeetrit, vastane ei pea isegi piiri ületama, et meid tulega üle külvata.
Saan aru, millele see argument tugineb, aga ...
/nginx/o/2025/04/14/16777762t1h7ad2.jpg)
Julgustage Eesti inimesi!
Minu sõnum igale eestlasele on: kui tunned ebakindlust või hirmu ajal, mil kõlavad küsimused Ameerika toetuse jätkumise kohta, siis teadmine, et otsustusmehhanismid on läbi harjutatud, peaksid andma kindlust. Aga veelgi enam: kui tahad ise midagi ära teha, et hirm ei halvaks, siis liitu Kaitseliidu või Naiskodukaitsega.
Kui vaatame soomlasi, siis võiks öelda, et Soome otsus NATO-ga liituda ei sündinud mitte poliitilisel ajendil, vaid oma rahvas ütles, et nüüd on aeg käes. Poliitikud ütlesid aastakümneid, et peame hoidma neutraalset joont, samal ajal arendades oma kaitsevõimet. Kaitsevõime on Soome armees aga selline, et kadeduseuss ronib hinge.
Mida selgemalt sõnastame ühiseid plaane ja koos tegutsemise viise, seda tugevam on sõnum: Eesti, Läti, Leedu, Poola, Soome, Rootsi ja ka kaugemad liitlased on osa ühest ja samast terviklikust Läänemere julgeolekust. See teadmine on väga julgustav, sõltumata sellest, millised on arengud teisel pool Atlandi ookeani.
Soome armees on puudu ainult tuumarelv ja allveelaevad. Varsti tulevad ka varghävitajad F-35-d.
Allveelaevad keelas soomlastele ära teadupärast Nõukogude Liit. Aga enam-vähem kõik muu on, jah, olemas ja tuleb juurdegi. Soomlased on kaitse planeerimisel ka väga teadlikult alati kasutanud kodumaist tööstust, et maksumaksja raha jääks vähemalt mingis osas riiki.
Erinevalt Soomest on meil tehnikapoolt vähe. Patria on neil ikka vägev ettevõte.
Tegelikult ka elektroonika puhul on Soome täiesti arvestataval tasemel. Soomes olles külastasime sealseid väeosasid. Ühes kohas nägime, et selline hästi vana tüüpi arvuti on pandud kõvendatud kesta, mis suudab saata kindlat tüüpi käske ja sõnumeid. Kasutasin seda seadet 1990-ndate teisel poolel ja siiamaani kasutatakse seda Soome sõjaväes, sest see töötab laitmatult.
Praegu näeme Ukraina juhtimispunktides lahinguolukordade pilte: töötavad suured telekaekraanid ja Starlinki kaudu ühendused. Ühtpidi on nagu teise maailmasõja aegsed massirünnakud ja tulelöögid, samal ajal Ukraina püüab seda tehnoloogiaga kompenseerida. Olukorrateadlikkuse abil antakse tulelööke.
Osalesite just Soomes sealsetel kõrgematel riigikaitsekursustel. Soomes on väga tugev tsiviilkaitse. Kuidas seal tsivilistide eest sõjaajal hoolitsetakse?
Seal on graniitpinnas. Lõuna-Soome piirkond on pinnase mõttes nii tugev, et sinna on tohutult varjendeid rajatud. Ainuüksi Helsingis suudetakse varjenditesse mahutada rohkem inimesi, kui linnas elanikke.
Soomlased ütlesid, et ei ole välistatud, et kui Eestist on vaja osa põgenikke Soome saata, võetakse nad vastu ja paigutatakse varjenditesse.
Miks jääb eestlastel erinevalt soomlastest enesekindlusest puudu?
Võib-olla panen natuke üle võlli, aga teinekord tundub, et meie hädaldamine, kaeblemine ja virisemine on Nõukogude aja jäänuk.
Alaväärsuskompleks?
Just. Ja sellest tuleks ükskord lahti saada. Võtame näiteks vabadussõja. Olukord oli mitu korda hullem, aga ikkagi leiti sitkust, võimekust. Ka sisepoliitiline olukord oli üsna segane, siiski võideldi ja võideti.
Kui vaja on keerulistel aegadel toimetada, saame hakkama. On vaja nutikust, tarkust ja liitlassuhet elus ja alal hoida, seda kõike rahva püsimajäämiseks. Kas suudame ise põlve otsas riigi SKT-d suurendada või arendame majandussuhteid koos liitlastega? Ilmselgelt on üksinda raskem.
Kas olete veendunud, et kui vaja, rakendub 5. artikkel Eesti jaoks õigel ajal?
Olen küll. Otsustusprotsessi kriisiolukorras mängitakse läbi igal aastal. NATO peakorter ja liikmesriikide pealinnad peavad tegema otsuseid olukordades, kus ei ole enam aega ega saa enam öelda: "Vaatame, ootame, ehk pole vaja sekkuda."
Samuti peame vaatama, et otsustusvalmidus ja riskiteadlikkus eksisteeriks ka poliitilisel tasandil, olgu valitsuses, riigikogus või NATO-s. Mida rohkem need olukorrad on läbi mängitud, seda kindlamalt suudame teha otsuseid, mis võivad küll kaasa tuua riske, aga väldivad venivat ja kulukat sõda nagu Ukrainas. Meie eesmärk peab olema kiire ja otsustav tegutsemine.
Ukrainas käib suurelt jaolt drooni- ja elektrooniline sõda. Droonidega luuratakse, juhitakse tuld, tapetakse nii öösel kui päeval. Oleksime samuti nagu peo peal, kui praegu algaks sõda. Pluss mõlemapoolne elektrooniline sõjapidamine.
Venemaa Föderatsioon on olnud sunnitud muutma oma seniseid elektroonilise sõjapidamise põhimõtteid. Ilmunud on uued seadmed, mis tegutsevad sagedustel, mida tavapärases konventsionaalses sõjas pole varem kasutatud.
Ohuallikatele reageerimine ja vastumeetmete arendamine on käinud uskumatult kiiresti – areng on olnud meeletult hüppeline. Iga kuue kuu tagant lisandub uusi vidinaid, mis muudavad sõjapidamist efektiivsemaks ja keerukamaks.
Kui meil siin – utreerides – poole aasta pärast midagi juhtuks, kas suudaksime samuti pidada sõda reaalajas ja üha muutuvas infoväljas?
Kui sul on pidev seire üleval, siis tapmisahela kiirus on märgatavalt vähenenud. Aastal 2022 olid teised vahendid, teised meetodid. Nüüdseks on fiiberoptiline kaabel drooni külge poogitud ja tavapäraste elektrooniliste võitlusmeetoditega sageduste häirimine ei ole enam nii efektiivne.
Kaitseliidul on selge initsiatiiv arendada droonide ja droonivastaste süsteemide võimekust. Rahastus on tagatud. Peamine eesmärk on katsetada ja kiiresti õppida. Me ei osta tehnoloogiat riiulisse seisma – tahame mõista, mis päriselt töötab, ja viia selle reaalsetesse oludesse.
Meil on toimivad kontaktid ukrainlastega, kes jagavad oma kogemusi otse rindelt. Lisaks on Eestis juba tekkinud kaitsetööstuse ettevõtteid, kes soovivad sellesse valdkonda panustada. Kaitseministeerium on samuti andnud oma panuse rahastuse tagamisel. Paralleelselt arendab kaitsevägi oma suutlikkust, perspektiivis nähakse droonikeskuse loomist Kaitseliidu juurde.
Kui Eesti poisid lähevad praegu ajateenistusse, siis kas neil on seal sõltumata väeosast igapäevane drooni lennutamise ja tõrjumise õpe?
On. Aga ainult droonide allalaskmise õppimiseks. Esmalt peab siiski tuvastama või saama mingi eelhoiatuse, mis suunast ja milline aparaat läheneb. Ukraina lahingutest on näha, millega on võimalik seda alla võtta. Mul endal oli veebruaris kogemus: nägin Ukraina üksust, millel oli kaks Maximi kuulipildujat. Need olid päriselt kasutusel.
Kusagilt muuseumist vinnatud?
See oli ka minu küsimus neile. Ütlesid, et nendel oli Maximeid veel laos, toodang aastatest 1942-1943. Küsisin, kas see toimib ka, ja sain vastuseks, et efektiivne laskeulatus on viis kilomeetrit. Demonstratsiooni ma siiski ei näinud.
/nginx/o/2025/04/14/16777763t1h82cc.jpg)
Kas juhul, kui Eestis läheks sõjaks, tuleksid ukrainlased meile appi?
Julgen arvata, et tuleks küll. Kui oleme andnud snaipri väljaõpet ukrainlastele, siis sealt on tulnud tagasiside, et kui meil on vaja abi, siis ei jäta nad meid hätta.
Mul ei ole põhjust võtta sõna kogu organisatsiooni nimel, aga võin küll mürki võtta, kui ütlen, et Kaitseliidus on otsesuhtlus ukrainlastega väga tihe. Seal on meie relvavennad.
Kuidas see relvavendlus on tekkinud?
Kas on saadetud sihipärast materiaalset abi ja toetust või on meie mehed seal käinud ja sõdinud. Kui eestlane või Eesti riigi kodanik võitleb Ukraina võõrleegionis, siis ei ole meil midagi öelda. Kaitseliidu egiidi all ei tohi sõdida.
Nad teavad, kes me sellised oleme ja kui pisike täpp on Eesti võrreldes Ukrainaga.
Nad teavad ka seda, et mõistame, kellega nad praegu sõdivad. Et meil ei ole mingit illusiooni: oht on niivõrd akuutne, et see võit tuleb ikkagi ära tuua.
Elukäik
Ilmar Tamm on sündinud 4. mail 1972 Tartus.
Kaitseliidu ülem alates 15. detsembrist 2023.
Lõpetas 1991. aastal Tallinna polütehnikumi raadioside ja -levi erialal.
1994. aastal lõpetas Soome maakaitsekõrgkooli ohvitserikursuse, 1995 Ameerika Ühendriikide armee sidekeskuses sideohvitseri kursuse, 1998 Soome maakaitsekõrgkooli pataljoni ülema kursuse, 1999 Soome kaitsejõudude sidekooli sideohvitseri kursuse, 2001 Soome maakaitsekõrgkooli vanemstaabiohvitseride kursuse ja 2013 Ühendkuningriigi kuninglikus kaitsekolledžis strateegia- ja juhtimiskursuse.
Teeninud üksik-sidepataljoni staabiülema ja pataljoniülema, kaitsejõudude peastaabi side- ja infosüsteemide osakonna ülemana (J-6), käimasolevate operatsioonide ja õppuste sektsiooni ülemana NATO maavägede staabi sideosakonnas Heidelbergis, ISAF-i peakorteri sideosakonnas Kabulis ühendoperatsioonide koordineerimiskeskuse sideülemana, NATO küberkaitse koostöökeskuse, Kaitseliidu peastaabi ja Balti kaitsekolledži ülemana.
Oli 2023. aasta 21. juunist 15. detsembrini kaitseväe juhataja Martin Heremi asetäitja.
Abielus, peres on kaks tütart
Allikas: Vikipeedia