Kuhu hind tõuseb?

Marje Josing ütleb, et tarbija on muutunud kokkuhoidlikumaks ja ettevaatlikumaks. Pildile jäi Josing kui tarbija tunamullu Viljandi turul. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing tunnistab, et keeruline on täpselt ennustada, kui palju hinnad järgmistel aastatel tõusevad, sest majanduses jätkub ebakindlus ja Eesti on suuresti mõjutatud maailmamajanduse tormituultest.

Kui suur hinnaralli kauplustes veel käib?

Eelmise aastaga võrreldes on hinnatõus natuke aeglustunud. Tänavu prognoositakse kolmeprotsendilist hinnatõusu (2011. aastal tõusid tarbijahinnad viis protsenti). Transpordi- ja eluasemekulude kaudu veab seda protsessi põhiliselt energia hinna tõus.

Toiduga on nii ja naa. Liha on kallinenud, piimatoodete hind suhteliselt stabiilne. Köögivili on märksa odavam kui aasta tagasi.

Kes on toiduvalikus paindlik, oskab süüa teha ega ole klammerdunud kindlate kaupade külge, peaks hakkama saama. Inimesed otsivad praegu soodushindu ning mitte üksnes Eestis — sedasama räägivad ka Austria, Prantsusmaa ja Hispaania kaupmehed.

Toidukauplustes on palju riiuleid, kust võiks rahumeeli mööda kõndida: oleks päris tervislik eirata krõpse, komme ja alkohoolseid jooke. Mida kõrgem on ostetava toidu valmidusaste, seda kallim see on. Heade kokkamisoskustega on võimalik päris palju säästa.

Kuidas võiksid hinnad paari aasta jooksul liikuda?

Eestis mõjutavad seda sajad faktorid, sealhulgas maailmaturu hinnad. Me küll kasvatame teravilja, aga kui maailmaturu konjunktuur on soodne, ekspordivad siinsed põllumehed seda hea meelega ja ka meie leivatööstused ostavad vilja sisse maailmaturu hindadega.

Maailmaturu hinnad sõltuvad suuresti majanduse arengust ning on toormel praegu väga heitlikud. Nõudluse kasvades need tõusevad, majandussurutise ajal langevad.

Nafta hinda ei oska keegi täpselt ennustada. Peale nõudluse võib kiiresti muutuda ka pakkumine. Pakkumist mõjutavad naftat tootvate regioonide poliitilised pinged ja sõjalised konfliktid. Hirmud ja ohud võimendavad börsikauba hinna liikumist.  

Võib öelda, et kui majanduses suuri ootamatusi ei tule, tõusevad Euroopas hinnad aastas kaks-kolm protsenti ja Eesti inflatsioon jääb tänavu kolme-nelja protsendi piiresse.

Pole vist põhjust loota, et toidu hind hakkaks märgatavalt langema — eriti kui vaadata, milline on maailm 30—40 aasta pärast. Suurenev elanike arv toob endaga kaasa suure nõudluse.

Pikas perspektiivis toidu hind tõuseb. Prognoositakse ju maailma elanike arvu kasvu ja kui arengumaade inimesed saavad jõukamaks, suureneb ka nende toidunõudlus.

On teada, et jõukuse kasvades suureneb loomse valgu, liha ja piimatoodete nõudlus, kuid nende tootmine nõuab rohkem vett, energiat ja viljakat maad.  

Pikas perspektiivis valmistab maailmas muret mageveenappus. Vee vähesus võib mõjutada hindu. Eesti asub selles mõttes väga heas piirkonnas. Meil nii pea veemuret ei ole.

Eesti on üldse imekena maa. Meil on puhast vett, õhku ja metsa — on ruumi olla ja liikuda.

Kas midagi läheb odavamaks?

Kindlasti mingid kaubad lähiajal odavnevad. Munad kallinesid «munapaanika» tagajärjel ebanormaalselt. Nii kõrge hind vähendab tarbimist ning seda munatootjatel ja -müüjatel küll vaja ei ole.

Nüüd, mil pühad on möödas ja meeled rahunenud, saab hinda taas langetada. Et kana kohta kehtestatakse natuke suurema puuripinna nõue, teadsid tootjad juba aastaid ja rumal — või tootja seisukohalt ehk kaval — oli hakata tootmistakistustest ja suurest investeerimisvajadusest rääkima just enne lihavõtteid.  

Maailmaturul on odavnenud kohv, ka suhkru hinnal on alanemisruumi. Tatar on taas normaalse hinnaga.

Kuidas on viimastel aastatel muutunud tarbija käitumine?

Kokkuhoidlikumaks ja ettevaatlikumaks. Mõeldakse rohkem, ei võeta nii kergelt laenu, püütakse säästa, ostusid kaalutakse rohkem, toiduoste plaanitakse paremini ja toitu läheb vähem raisku.

Kriisil oli ka häid külgi. Näiteks alkoholi tarbimine kriisiajal vähenes. Nüüd, mil majandusel läheb paremini, on sellel jälle oht suureneda.  

Sageli näeb poes kehvalt riides inimese ostukorvist vastu vaatamas õlle- või viinapudelit. Kassas küsib ostja veel suitsu, aga toidu tarvis raha napib.

Kas tarbija on hakanud positiivsemalt tulevikku vaatama?

Tarbija vaatab viimastel kuudel tõesti tulevikku veidi rõõmsamalt. Teda mõjutab suuresti tööturu olukord. See on jälle paremaks läinud. Kevadel ja suvel lisanduvad hooajalised kohad ja muudavad tööotsijate elu natuke kergemaks.

Kas on põhjust loota palgatõusu?

Prognoositakse palga neljaprotsendilist kasvu, aga et ka hinnad kallinevad, jääb sellest järele protsendiline reaalpalga kasv. 10 või 20 protsenti palgatõusu võite küsida üksnes siis, kui olete asendamatu tippspetsialist.
Niikaua kui Eestis on 100 000 töötut, pole ettevõtjal põhjust lihtsa töö eest rohkem palka maksta. Ta võtab parem ametisse teise inimese.

Noortel, kes valivad eriala, soovitan kaaluda infotehnoloogiat ja teisi tehnikaalasid.

IT-sektoris on märksa kõrgemad palgad ja hulk huvitavaid ametikohti. Valige alad, kus teid tööturul oodatakse. Inimene saab oma tuleviku tarvis väga palju ära teha, valides õige haridustee. Kahjuks on nii, et kui Juku ei õpi, siis Juhan palka ei saa.  

Mida tegi eurole üleminek meie hindadega?

Eesti sattus euroga liituma ajal, mil maailmaturul kõik hinnad tõusid, seepärast on raske eristada euro põhjustatud hinnatõusu sellest, mida tekitasid kasvanud kulud.

Ajal, mil läksime üle eurole, on hinnad tõusnud neli-viis protsenti aastas. Sama palju kerkisid need ka teistes Balti riikides ja Suurbritannias, kus ei taheta eurost midagi teada.

Kui eurole üleminek Eestis hindu üldse mõjutas, siis juba kuus kuni üheksa kuud enne üleminekut, mil ettevõtjad, kel oli võimalik, tõstsid neid.  

Küll aga on euro tulek mõjutanud tarbijate mõtlemist. Enne oli vahe, kas asi maksis kolm või viis krooni, ent praegu pole suurt vahet, kas see on 20 või 30 senti. Eurosentide puhul ei erista inimesed hinnaerinevusi nii täpselt kui kroonide puhul.

Paljud eestlased arvavad, et ainult Eestis on elu raske. Missugune on olukord mujal Euroopas?

Ei tahaks küll olla kreeklaste nahas: nendega õiendab terve Euroopa. Lõuna-Euroopas on ees rasked ajad, sest valitsused peavad tegema eelarves suuri muudatusi ja piirama kulusid.

Inimestele tähendab see töökohtade kadu ja sissetulekute vähenemist. Streikimine ei aita, sest kui aastaid on laenurahaga üle võimete elatud, peab pidu ükskord lõppema. Eesti rahvatarkus manitseb, et pill tuleb pika ilu peale.