VIIMASED KUUD on olnud hirmutavad. Majandussurutis neelab üha rohkem töökohti, ajab tuliseks rahakoti rauad ja sunnib tarbimist vähendama. Raskemad ajad seisavad ilmselt veel ees.
Jüri E. Kukk: Peagi on aeg adrakured haarata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllalt on olnud aegu, mil püksirihm tuleb pingule tõmmata, ja maainimese hing on aidanud neid alati üle elada.
Kääriku talu peremees Heino Martinson ütles mulle hiljuti, et kuna poest on toidupoolist lihtsam ostmas käia, kaotavad pudulojuste pidamine ja põlluharimine maamajapidamises mõtte. Paljud inimesed teevad seda endiselt vaid sellepärast, et ei raatsi aastakümneid kestnud toimingutest loobuda. Pealegi on ju tore, kui laudas krõmpsutavad piimaandja ja villakandja isukalt heina ning rõngassaba röhitseb perenaist nähes sõbralikult. Kevadel jälle kutsub päikeselõõsas kuivav põld adrakurgesid haarama.
NÜÜD AGA ON vist käes aeg, kui tuleb taas tõsisemalt mõelda oma peenramaa rajamisele. Kui ikka rahakott on tühi, peres on keegi tööta ja hinnad nöörivad hinge kinni, aitavad oma köögivili ja kartul toidutegemise odavama hoida. Oma kasvuhoonest murtav tomat on ju ka hoopis parema maitse ja lõhnaga kui Kanaaridel kasvatatu.
Loodan, et paljud lehmapidamist lõpetada kavatsenud inimesed mõtlevad nüüd samuti ümber. Paar punikut ei vaja suuri kulutusi: kui endal veidigi karja- ja heinamaad ning põllusiil on, saab hakkama. Kui majapidamises jääb pisut lobi üle, võiks ju põrssagi võtta. Ja lammas on ometi loom, kes poputamist ei vaja ning ise rohumaal hakkama saab. Mis salves või sahvris üle jääb, seda võib aga müüa — maapiima ja vaost korjatut osatakse hinnata linnaski.
MUIDUGI TULEB teha mõningaid kulutusi, näiteks maksta põldu kündnud naabrile või jahu jahvatanud möldrile. Ent kindlasti saab omakasvatatuga odavamalt läbi. Ja kui tööd nagunii pole, siis miks mitte askeldada põllul ja aias.