Vastu igasugust ootust oli kogu suurele reedele tooni andnud vihm õhtul lakanud ning isegi paarkümmend tähte, Veenus eesotsas, vaatas läbi õhukese pilvekardina alla maale. Ka täiskuu oli välja tulnud, ehkki kumas veidi häguselt nagu lamp Türgi saunas.
Ent selginenud taevas oli kõigest intermetso, millega loodus dekoratsioonide vahetuselt tähelepanu kõrvale juhtis. Mõne öötunni jooksul asendas suur lavameister vihma lumega ning vaikse laupäeva varahommikuks oli Saaremaa kagurannik valge nagu talvel.
Lume alla peitunud maa oli märg ja porine, taevast sadas uskumatu visadusega lörtsi lisaks ning madalates pilvedes polnud ainsatki heledamat kohta, mis andnuks lootust ilusale ilmale, nagu valitses tol päeval Viljandis.
Iga mõistlik turist oleks sellistest oludest võimalikult kiiresti jalga lasknud ja tõotanud endamisi, et ei tõsta pirtsakas aprillis enam kunagi jalga Saaremaale.
Linnuhuvilistele seevastu on saared lihavõtete ajal ülimagus suutäis. Muidugi tahaksid ka nemad, et selge ilm laseks kasutada kõiki optika võimalusi, et lumi nagu uni silma ei tükiks, varbad vähegi pikema peatuse ajal külmetama ei kipuks ja määraja märjaks saanud lehed kokku ei kleepuks.
Aga teha pole midagi. Just sellel laupäeval ja pühapäeval, mil enamik Eesti inimesi keskendub munadele, on ornitoloogid kokku leppinud võtta sihikule munade vanemad — või järeltulijad, kui soovite, sest ronk seda teab, kumb oli enne —, niisiis linnud.
Magusad palad (küpsetamata)
Vähe sellest, et kevadised ilmad on püsimatud nagu mürsik: lihavõttedki on liikuvad pühad ning sestap on ilm linnuvaatluse ajal aastati iseäranis erinev. Kui tänavu tõmbas tali Laidevahe rannaniidule teki peale, siis mõnel varasemal korral on see haljendanud nagu golfiväljak.
Aga mis tost, et lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Haned saavad ikka välja! Nende tervituskomitee hakkab silma juba enne suurt väravat, mis ei lase suvel rohumaal karjatatavatel hobustel putku panna. Haned on meid siin tervitanud igal aastal, erineb ainult nende liik. Mõnikord on meile vastu tulnud hallhaned, tänavu tulid valgepõsk-lagled. Ju neil on siis valvekorrad ära jaotatud.
Kusagilt sajust kostab kauge hüübi tume hääl. Lainjal lennul ruttab üle niidu hallõgija, et asuda kadakatutsu ladvas varitsuspostile. Kivil kükitavate merikajakajurakate tõeline suurus tuleb ilmsiks alles siis, kui naerukajakas justkui äbarik nende kõrval platsi võtab. Kühmnokk-luiged purjetavad lainete vahel, punanokalised meriskid askeldavad veepiiril, tüllid tipivad mööda märga liiva...
Olgugi et kevad on veidikeseks taandunud, leidub juba ainuüksi sellel väikesel kaitsealal tuhandeid linde kümnetest liikidest.
Ornitoloogiahuvilisele on iga linnurohke koht nagu Tootsile Kiire sahver. Seal leidub palju tavalist, nii-öelda alumiste riiulite kraami, mis teeb niisama tuju heaks, kuid enamasti satub sekka ka mõni hinge kihevile ajav Lati Pac. Rariteedid tuleb lihtsalt kätte saada, olgu siis riiulitel turnides või binokliga loodust luurates.
Sel hommikul on meie jaoks see «õige magus» naaskelnokk. Need üpris haruldased kurvitsalised on aastatuhandete jooksul aru saanud, et elegants peitub tasakaalus: kui kere ühes otsas on pikk nokk, peavad selle teises otsas lõpetama pikad jalad ja kui sulestikus leidub valget, peab seal olema ka musta.
Nagu noobli restorani kelnerid jalutavad nad madalas vees ja sõeluvad kõverat nokka küljelt küljele liigutades merest limuseid, putukaid ja muud suupoolist. Kundedele nad leitut muidugi ei vii, see rändab sisse nende endi peenikesest nokast.
Pole midagi paremat halvast ilmast
Lumesadu ei sega sinitihast sidistamast, ei räsi laulurästa repertuaari ega lõpeta lõokese lõõritamist. Kevadet südames kandvad tiivulised laulavad läbi lörtsigi lõbusalt. Tugevast tuulest kantud helbed ja räitsakad ei takista õues uitamast ka inimesi, eriti kui neil on seljas sobivad rõivad. Aga pilku nüristavad need küll.
Sadu muudab pildi pika maa peal hägusemaks, nii et värvid kaotavad kirkuse ja piirjooned selge kuju. Veelgi hullem on see, et binoklit, mida läheb vaja iga minuti tagant, ei ole võimalik märjaks saamise eest kaitsta. Vee läätsedelt pühkimiseks kulub üks taskurätt teise järel, kuid ikka on silmapikendused pisarais, nagu nutaksid vaatetorud oma raske saatuse pärast.
Päeva lõpuks on vesi imbunud lausa mu kiikri sisemusse ja nüüd tuleb linde kaeda läbi kondensveest kae. Kahesilmapikksilm on küll klaasist tehtud, aga vahel täpselt samade hädadega kui see, mida nimetatakse kuningaks.
Kõigest hoolimata tasub pisarate kuivatamine end kuhjaga ära, sest uusi sulelisi lisandub nimekirja alatasa. Näiteks meie teine musta-valgekirju Lati Pac — välja-loorkull. Õigupoolest on tolle ülapool helehall, aga tundub tumedate pilvede taustal kaugelt vaadates täiesti valge, kui välja arvata tiibade mustad otsad ja tagatriip.
Ega alumistegi riiulite kaupa maksa alahinnata. Rasvatihased, metsvindid, põldvarblased, rohevindid ja talvikesed on küll tuntud ning sageli trehvatavad linnud, kuid paeluvad aknaaluses söögikohas hulgakesi askeldades sama kindlalt pilku kui tänapäeva kodualtar televiisor.
Enamasti saavad tiivulised omavahel sõbralikult läbi, aga vahel teeb mõni metsvint, rohevint või varblane teist ärritava liigutuse ja siis hüppavad kaks värvulist paarikümne sentimeetri kõrgusele õhku nagu mänguhoos tedrekuked. Kõrvaltvaataja ei saagi aru, kust nad teavad, kumb hoopideta madina võitis, ent pärast pisikest psühholoogilist mõõduvõtmist keskenduvad mõlemad taas rahulikult kaerahelvestele.
Kui pühapäeva õhtul kõiki vähem ja rohkem levinud sulelisi kokku lööme, selgub, et kahe päeva jooksul kohtas meie neljane seltskond 378 Eestis registreeritud liigist 71 esindajaid. Tuleb välja, et Bogomil Rajnovi romaani «Pole midagi paremat halvast ilmast» pealkiri ei sobi iseloomustama ainult spiooniseiklusi, vaid ka linnuvaatlusi: eelmisel korral saime palju parema ilmaga liike kirja kahe võrra vähem.
ARUANNE
71 liiki, kes lihavõtte linnuvaatluspäevadel meie binokli ette jäid.
• Kodutuvi, hallvares, ronk, harakas, rasvatihane, põldlõoke, talvike, naerukajakas, hõbekajakas, aul, kaelushakk, sookurg, hallhani, kühmnokk-luik, valgepõsk-lagle, kiivitaja, kuldnokk, rohevint, põldvarblane, kalakajakas, sinikael-part, metsvint, ristpart, sõtkas, pöialpoiss, hiireviu, roo-loorkull, siisike, laululuik, lauk, merikajakas, linavästrik, kormoran, sinitihane, punarind, laulurästas, kaelustuvi, laanerähn, suur-kirjurähn, ohakalind, hüüp, hallõgija, merisk, liivatüll, naaskelnokk, mudatilder, väikekoskel, musträstas, jääkoskel, rääkspart, rootsiitsitaja, soorüdi, piilpart, suurkoovitaja, rohukoskel, viupart, luitsnokk-part, pasknäär, siidisaba, hallrästas, hoburästas, väikeluik, suur-laukhani, põhjavint, tuuletallaja, välja-loorkull, valge-toonekurg, künnivares, urvalind, leevike ja koduvarblane.
Allikas: «Sakala»