Kuidas Vene ajal väljamaa poplood Eesti Raadiosse jõudsid

Ülle Karu Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kui tänapäeval pole mingi kunst raadioeetrisse uut muusikat hankida ning seda mängivaid jaamu leidub igale maitsele, siis 25—30 aastat tagasi olid asjad sootuks teistmoodi.

Põhjusi, mis seadsid piirangud, oli rohkem kui üks. Esiteks polnud ametlike kanalite kaudu võimalik välismaist muusikat hankida, sest riigipiir oli suletud. Teiseks kärpisid valikuid ka võimude seatud tõkked ning muidugi see, et tegutses ainult riiklik raadio.

Nõukogude ajal oli muusikasaadetel programmis oma kindel koht ning need olid eetris teemade kaupa. Näiteks 1980. aastatel sai tänapäevast popmuusikat enamasti kuulata vaid kord nädalas Tõnis Erilaiu veetud ülipopulaarses noortesaates «Soovid. Soovid. Soovid». Vähemal määral pakuti seda veel noortele mõeldud jutusaates «Tulipunkt» ning laupäevaõhtuses «Keskööprogrammis».

Üksikuid lääne lugusid võis kuulda ka «Muusikalise tunni» saates «Soovikontsert», mis oli eetris kolmel õhtul kell 10—11. Et noorte huvi nende vastu oli mõistagi suur ja poodide plaadiriiulitel välismaiste popartistide loomingut ei leidunud, ootasid nad moodsat muusikat mängivaid raadiosaateid pikisilmi.

Vanima tollase muusikasaate, «Soovikontserdi» ajalugu ulatub tagasi koguni Teise maailmasõja eelsesse Eesti Vabariiki, kuid tava lasta eetris kõlada raadiokuulajate soovilugudel tuli kaasa ka nõukogude aega.

1980. aastatel oli «Soovikontsert» iga nädal kavas kolmel päeval ja need olid jagatud stiilide järgi: teisipäeval keskenduti klassikale, reedeti oli rõhk pop- ja pühapäeviti rahvalikul muusikal.

Fonoteek oli hõre

«Soovikontserdi» pikaajalise juhi Ülle Karu sõnul piirdusid tegijad oma raadio fonoteegiga ning see seadis mängitavale muusikale kitsad raamid. Lääne popmuusikast oli arhiiv peaaegu tühi. «Leidus küll mõni Procol Harumi, Queeni,

Beatlesi, ABBA ja mõne teise bändi plaat, aga valik oli väga väike,» nentis Karu. Polegi siis midagi imestada, kui ikka ja jälle sai saatest kuulata ühtesid ja samu laule, näiteks ansambli ELO rokkivat lugu «Roll Over Beethoven».

Tänapäeval, mil popimaid palasid mängitakse ühes jaamas päeva jooksul kohustuslikus korras iga natukese aja tagant, tundub niisugune virisemine muidugi arusaamatu, kuid tollal, mil valida oligi paarikümne loo vahel, näis tihe kordamine ülekohtune: oodati ju uut muusikat. Ometi sooviti ka neid väheseid üha uuesti ja uuesti.

Ülle Karu sõnul oli raadiojaamas lugude mängimise kordade arv jäigalt reguleeritud. «Iga laulu kohta oli kartoteegikaart, kuhu märgiti, millal see eetris kõlas, ja tihedamini kui kahe nädala tagant polnud lubatud neid esitada,» meenutab ta.

Lääne kergemuusika piiratud valiku tõttu oli seda suurem rõhk kodumaisel, samuti Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade omal.

Ülle Karu mäletamist mööda vaadati kõige halvemini ameerika ja inglise artistide mängimisele. «Prantslastega oli olukord palju parem: Paul Mauriat’ orkester, Mireille Mathieu ja Joe Dassin olid «Soovikontserdis» sagedased külalised,» rääkis Karu. Sakslaste puhul pidi tema jutu järgi alati teadma, kummalt Saksamaalt nad pärit on.

Menukamad lood olevat püsinud aastast aastasse ühed ja samad. Klassikalise muusika «Soovikontserdi» vaieldamatud hitid olid Aram Hatšaturjani «Mõõkade tants», Maurice Raveli «Bolero» ja Pjotr Tšaikovski «Klaverikontsert nr 1». Kodumaise kergemuusika menukuse tipus troonisid Suveniiri «Väike aed», Heli Läätse ja Mikk Mikiveri «Mälestus» ning Palderjani «Valged roosid».

Kollektiivide soovid

«Soovikontserdi» kava oli aegsasti koostatud ning «Raadiolehe» nädala kavas avaldati alati ka saadetes mängitavad palad. Nii võis huviline juba varakult teada saada, millal lemmikloo kuulamiseks raadio lahti teha ja kõrv kikki ajada.

Tore komme oli ka see, et saate algul luges diktor ette, kelle lemmiklood sel päeval kõlavad. See kõlas umbes nii: «Tänases «Soovikontserdis» kuulevad oma lemmikpalu raadiokuulajad Mets, Püvi, Sergejev, Pervik, perekonnad Kuusmaa ja Lubi ning Võhma lihakombinaadi kollektiiv.»

Ülle Karu jutu järgi saadeti neile palju kirju ja kollektiivide laulusoovides polnud midagi iseäralikku. Pühapäevased saated olid tihtipeale temaatilised. Nimelt olid nõukogude ajal pühapäevad sageli pühendatud ühele või teisele elualale ja siis kuulsid oma lemmiklugusid selle ameti esindajad.

Miilitsapäeval täideti miilitsameeste muusikasoove. «Kõlab uskumatuna, aga nende nimekirja ei tulnud kohale tooma tavalised miilitsad, vaid lausa polkovniku auastmes tegelased. Kord marssis üks sisse, tõi meile marsside ja miilitsalauludega plaadi ning ütles, et ärgu me midagi juurde rääkigu, vaid pangu lihtsalt plaat peale,» meenutab Karu.

Ta mäletab ka seda, kuidas mõnda poppi lääne estraadilugu kuulnud, tegid eesti heliloojad sellele kibekähku eestikeelsed sõnad, lindistasid ära ja lasksid kohe eetrisse, ilma et oleksid täpselt teadnud isegi autori nime. Näiteks figureeris arhiivis ja saatekavas pikka aega kellegi Felskäri loodud laul «Sulle kõik nüüd ütlen». Alles hiljem selgus, et Helgi Sallo ja Kalju Terasmaa esitatud loo autor oli ABBA liige Agnetha Fältskog.

Lääne muusikaga eriti palju probleeme ei tekkinud, sest seda lihtsalt polnud, aga mõnikord võis jama olla hoopis eesti ja nõukogude artistidega. Ülle Karu sõnul olid aeg-ajalt keelatud Jaak Joala või Tõnis Mägi laulud, rääkimata sellest, et kui mõni meie artist läände põgenes, oli tema lugude mängimisel kohe kriips peal. Eriti koomiline oli olukord, kui ära hüppas dirigent. Siis ei mainitud teadustades tema nime: esines lihtsalt orkester.

Hispaania raadio laulud

Kui «Soovikontserti» võib nimetada pigem vanemate inimeste mängumaaks, siis pühapäeval kella 12.30—14 eetris olnud «Soovid. Soovid. Soovid» oli kultuslik noortesaade, mida keegi ei tahtnud maha magada. Selles mängiti kodu- ja välismaist popmuusikat, oli võimalik kirja kaudu tervitada, jagada malevamälestusi ja nõnda edasi.

Legendaarse saate legendaarse saatejuhi Tõnis Erilaiu jutu järgi jõudis värske muusika eetrisse kummalist teed pidi.

«Kui sattusin 1970. aastate algul esimest korda raadiosse «Keskööprogrammi» tegema, avanes mulle raadio fonoteegis ehmatamapanev vaatepilt: peale instrumentaalse ja tõsise muusika polnud seal peaaegu ühtegi välismaise muusika plaati. Olin ette kujutanud, et sinna on koondatud maailma muusikaanni suur osa,» rääkis Erilaid soovisaate-eelsest ajast.

Algul tegi ta saateid Olavi Pihlamäe abil saadud muusikaga ning ostis aeg-ajalt helikandjaid ka Harjumäel peetud legendaarsetelt plaaditurgudelt. Paraku oli see kallis lõbu. Pealegi ei saanud soovisaates enam mängida seda, mida ise taheti, ning siis tuli hakata muusikat mujalt otsima.

Erilaiu sõnul liikus raadiomajas töötavatel makiparandajatest poistel palju moodsat lääne muusikat. «Kõike polnud nad nõus välja andma, aga soovitumad hittlood sain ikka kätte,» rääkis Erilaid.

Teine allikas asus Soome lahe taga. Nimelt kuulas üks soome noormees andunult Tõnis Erilaiu naise Helgi Erilaiu tehtud saateid. Ta oli suur Eesti-huviline ja kui Tallinna sattus, tõi alati kaasa mõne plaadi.

Hoopis suurem kasu tõusis aga tolle soomlase iga-aastastest Hispaania-puhkustest. «Ta lindistas seal kohalikust rokkraadiost saateid kassettidele ja tõi meile. Nõnda saime kuulajatele mängida nii mõnegi Hispaania raadioeetrist pärit moodsa lääne loo,» kõneles raadiomees iselaadi piraatlusest.

Erilaid rõhutab, et tol ajal ei eksisteerinud Nõukogude Liidus mingit autorikaitset.

Info ja muusika

Kuidagi ei saa jätta mainimata, et ainsa eesti saatejuhina oli Tõnis Erilaiul toona kombeks laulude algusele ja lõpule DJ-juttu peale rääkida. See pahandas kuulajaid, kes lootsid oma fonoteegi tarvis raadiost lugu lindistada.

Tuli ära aimata, millal saatejuht jutu lõpetab, ning kiirelt nupule vajutada. Kindlasti leidus paljudes kodudes kassette või linte lauludega, mille lõpu eel kostab Erilaiu sügav sissehingamine — märk, et lint tuleb enne juttu kähku kinni panna.

Erilaid tunnistas, et võttis selle kombe üle välismaistelt saatejuhtidelt, kuid mõni aeg hiljem oli sel ka praktilisem põhjus. Nimelt hakkas Nõukogude Liit välismaailma sunnil mingil määral autorikaitsele tähelepanu pöörama. Informatsiooni korras oli siiski lubatud pala esitada. «Kas informatsiooniks mängimine võib moodustada kolme ja poole minutisest loost viis sekundit või kolm minutit, oli vaieldav,» meenutas Erilaid tollast JOKK-süsteemi.

Pealerääkimise pärast pahandamist tuli tema mäletamist mööda ikka ette, aga meeletult suure koguarvu seas ei andnud need kirjad eriti tooni.

Erilaiu sõnul olid kuulajad vaba maailma popmuusikaga hästi kursis. «Esimese näitena meenub, et kui Duran Durani kuulati palju välismaal, oli ta populaarne ka meil,» meenutas ta. Diskoridki orienteerusid moodsas muusikas kenasti. Nende kaudu jõudis info noorteni ja nad teadsid, mida raadiost soovida.

Erilaid ei mäleta, et tsensuur oleks kuidagi saate pleilisti mõjutanud või eesti ja lääne muusika protsente ette kirjutanud. Üks venekeelne laul pidi tema jutu järgi igas saates siiski sees olema.

Kui keelamisest rääkida, siis pigem oli probleeme eesti muusika mängimisega. Näiteks pärast skandaalset televisiooni ja raadio jalgpallimatši tuli kirjutada seletuskirju, miks mängiti raadios ansamblit Propeller.

«Vööts tonkamisi»

Omajagu nalja sai siis, kui tuli dešifreerida kuulaja soovitud lugu: pahatihti oli artisti ja/või laulu nimi kirja pandud kuulmise järgi. Tõnis Erilaiu sõnul oli selliseid soove julgelt üle poole. Üks legend räägib, kuidas teheti kuulda laulu «Vööts tonkamisi». Mõeldud oli F. R. Davidi lugu, mille avasõnad on «Words Don’t Come Easy».

«Mõnikord teati loost ainult paari sõna, aga võib-olla üksnes paaril korral ei suutnudki ma välja mõelda, mida kuulata taheti,» meenutab raadiomees.

Erilaid ei piirdunud pelgalt lugude mängimisega, vaid jagas nende juurde alati infot artisti kohta. Seda käis ta ammutamas Kreutzwaldi-nimelises raamatukogus, kus sai lugeda Briti muusikaajakirja «Melody Maker». Omaaegse klassivenna ema, ajalehekioski müüja toimetas tema tarvis leti alla ka niisuguseid Eesti NSV-s ametlikult müüdavaid sotsialismimaade muusikaajakirju nagu «Melodie und Rhythmus», mis olid mõistagi defitsiitsed. Info talletas saatejuht kartoteeki.

1989. aasta kevadel viidi soovisaade oma tavapäraselt kellaajalt pühapäeva pärastlõunal üle laupäevale ning saateaeg kahanes pooleteiselt tunnilt tunnile.

Viimane «Soovid. Soovid. Soovid» saade oli eetris 24. aprillil 1993, sest järgmisel laupäeval alustas tegevust Raadio 2 ning kogu senine programm tehti ümber.