Roostes ämber posti otsas

, aktsiaseltsi Eesti Post kommunikatsioonijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inge Suder
Inge Suder Foto: Erakogu

EESTIS LEIDUB ammendamatuid anekdootide allikaid. Suur osa nalju käib mingi ameti või eluvaldkonna kohta.

Oma lood on ka postiljonidel. Need räägivad postkastidest ja sünnivad nagu naljad ikka siis, kui kuiv statistika või igav definitsioon põrkab kokku värvika igapäevaeluga.

Statistika näitab, et Eesti Postil on teenindada ligi 600 000 postkasti. Tõsiasi on see, et neist tubli viiendik on oma elu ammu ära elanud. Loodus paraku tühja kohta ei salli ja nii asendabki looduse kroon ehk inimene läbiroostetanud või pudiks pehkinud postkasti sellega, mis talle parasjagu kätte satub.

Mõni aeg tagasi rääkis Viljandi kandekeskuse juhataja, kuidas kirjakandja oli oma tavapärasel ringil jõudnud linna külje alla kerkinud järjekordse uue majani. Vaadanud postkasti siit ja sealt, kuid pilu, kust kirja sisse panna, ei leidnud. Postkasti lähemalt uurides näinud, et sel pole põhja all. Siis saanud talle pilt selgeks: õnnetu kosu oli teistpidi vajunud.

Seda võib võtta kui postinalja, aga paraku oli kirjeldatud roostekubu enam kui 100 000 vahetamist vajava kasti seas isegi korralikumaid. Vähemalt oli see kunagi olnud korralik.

Inimeste fantaasial pole piire. Mõnel pool on postkastiks pandud vana rehv, torujupp, ämber või pilukile jäetud aknaga sapakalogu. Viimane näide pole liialdus, vaid samuti elust võetud.

ÜHEST KÜLJEST on niisugused postkastid vahvad ning kirjakandjal võiks olla ükskõik, kuhu ta kirjad, ajalehed või ajakirjad paneb. Paraku ei tohi me inimestele mõeldud saadetistesse niimoodi suhtuda.

Saades määrdunud või märja kirja, ei mõtle inimene pahatihti, et kaane või ukseta postkasti sajab vihma või tuiskab lund, vaid süüdistab kirjakandjat hooletuses.

Vana postkast võib olla pererahvale armas ja selleks otstarbeks väravapostile pandud mummuline kohvikann omapärane, aga kui kirjad saavad märjaks ning ajalehed ja ajakirjad ei mahu sisse, on viimane aeg soetada uus, korralik.

Nõuetekohane postkast kaitseb saadetisi halva ilma eest ja mahutab need kõik kenasti ära. Ärgu unustatagu märkida sellele korrektset aadressi, sest juba homme võib sinna potsatada armsa inimese kiri.

Kokkuvõttes võib öelda, et iga postkast on mingil määral oma peremehe nägu. See on kodu visiitkaart, väljendab sealset suhtumist ning on näha nii naabritele kui muidu möödakäijatele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles