Koduaeda tasub valida uusi sorte

Polli teadlase Kalju Kase aretatud «Krista» on saagikas ja maitsev sügissort, mis võib säilida märtsini. Foto: Polli aiandusuuringute keskus

Eestlaste teadvuses püsivad visalt niisugused vanad head õunasordid nagu «Valge klaarõun», «Martsipan», «Suislepp», «Liivi kuldrenett», «Pärnu tuviõun», «Sügisjoonik» ja «Antonovka».

Lõuna-Eesti suurima istikukasvatuse, Juhani puukooli puuviljanduse tootejuhi Kaire Loidi jutu järgi käiakse just neid kõige rohkem küsimas, ehkki viljapuusortide valik on märksa suurem ning järjest lisandub uusi, millest enamik annab vanadele silmad ette.

Suviõuntest nimetab Kaire Loit esimesena Märjamaa eraaedniku Asta Kase aretatud sorti «Kasper». Puu hakkab varakult vilja kandma, on saagikas ja peab talvele hästi vastu. Selle mahlast magushaput ja meeldivalt vürtsikat vilja on võistlustel hinnatud parimaks.

«Kasper» sobib ideaalselt koduaeda: esimesed viljad valmivad enne «Valget klaari», viimased septembri lõpul ja nii saab puult ubinaid noppida peaaegu kaks kuud. Hoidlas on neid võimalik säilitada veel kuu kuni poolteist.

Tootejuht kiidab ka Soome sorti «Pirja». See saagikas puu hakkab vara vilja kandma ning on talvekindel.

««Pirja» on meeldiva aromaatse hapuka maitsega ning söögikõlblik juba juuli lõpul. Sordi puudused on väikesevõitu vili ja vastuvõtlikkus kärntõvele,» kõneleb Loit.

Väga heaks, magusaks ja aromaatseks nimetab ta teistki Soome sorti, «Maket». Selle viljad on suured ja punasetriibulised, puu hakkab vara vilja kandma ning on saagikas.

Paremad sügisõunad tulevad Pollist

Nii Eestis kui Lätis on Kaire Loidi kinnitust mööda levinuim sügisõun Polli teadlaste Kalju Kase ja Aleksander Siimoni aretatud «Tiina». Selle voorused on väga hea magus maitse, viljakande varajane algus ning talvekindlus. Viljad on rohekaskollase põhivärvusega ja nende päikesepoolset külge katab ilus vaarikapuna.

«Tiina» koristatakse septembri keskpaiku, Lõuna-Eestis enamasti kuu esimesel poolel. Heades tingimustes säilivad need õunad jaanuarini.

Silmapaistvalt ilusasti värvunud ja saagikas on Polli teadlase Kalju Kase aretatud uudissort «Krista». Aednikud ja tarbijad peavad seda ümmargust punast õuna väga kauniks ning samuti on kiidetud selle magushaput maitset. Viljad saavad koristusküpseks septembri esimesel poolel ja võivad heas hoidlas säilida märtsini.

Väärtuslikuks lauaõunaks nimetab Kaire Loit ka Aleksander Siimoni aretatud «Koitu». Selle mahlase magushapu valkjaskollase vilja kattevärvus on imeilus roosakas, marmoreeringuga sarnanev puna. Süüa on seda kõige parem septembrist detsembrini. Sordi puuduseks on peetud viljakande hilist algust.

«Liivika» on parem kui «Kuldrenett»

Ilusa välimuse ja hea maitsega on ka Leedu päritolu talisort «Auksis». Puu hakkab vara vilja kandma, on saagikas ja talvekindel ning Kaire Loidi sõnutsi üsna kärntõvekindel. Vilja helekollast põhivärvust katab vähemalt pooles ulatuses karmiinpuna.

Talisortidest tõstab tootejuht esile Kalju Kase aretatud talvekindlat ja saagikat «Katret». Nagu lauaõunale paslik, on see mahlane ja magushapu. Punane träpsuline kattevärvus katab mõnikord kogu suure vilja pinda.

Kaunilt värvunud ümara «Katre» trump on pikk säilivusaeg: korralikes tingimustes püsib see maitsev maikuuni välja.

Pisut varem valmib Kalju Kase aretatud haigus- ja talvekindel taliõun «Liivika». Aednikud usuvad, et sellest tuleb tugev konkurent «Liivi kuldrenetile». Maitse poolest on ta viimati mainituga sarnane või isegi parem. Liiati säilib «Liivika» hea maitse Kalju Kase kinnitust mööda kauem: kui «Kuldrenett» püsib väga maitsev kolm nädalat, siis uus sort on suupärane veel jaanuaris ja veebruariski.

«Liivika» vili on piklik, põhivärvus rohekaskollane, kattevärvus väljendub selle pinna väiksemal osal erksama või nõrgema punana. Tarbimisaeg on oktoobrist märtsini.

Sordi nõrkuseks on Kalju Kask nimetanud seda, et kui puul on õunu palju, jääb osa väikseks. Ta on soovitanud vilju suve hakul harvendada, et need kasvaksid ühtlaselt suured.

Kaire Loit ütleb, et Eestis on aedõunapuud levinuimad ja külmakindlaimad viljapuud. «On teada, et neid kasvatati siinsete kloostrite juures juba keskajal. Sealt hakkasid õunapuud levima ka mõisa- ja taluaedadesse ning XVII sajandist on teada umbes 60 sorti.»

Vajadus eraldada paljude puuviljasortide seast tähtsamad tekkis Eestis XIX sajandi lõpul. Tänapäeval aitab Kaire Loidi sõnutsi sobivaid sorte leida puuvilja- ja marjakultuuride soovitusnimestik. Sellesse kuuluvad sordid on olnud katsetuses või kasvatuses juba hulga aastaid ning näidanud, et sobivad meie oludesse.

Koduaedades soovitatakse kasvatada haiguskindlamaid sorte, mille puhul pole tarvis kasutada palju keemilisi taimekaitsevahendeid. «Väärtuslik õun on ilus, maitsev ning haigus- ja külmakindel,» kõneleb tootearendaja.

Kalju Kask tegi hindamatut aretustööd

Viimasel kümnendil on Polli aiandusuuringute keskus lõpetanud 14 õunasordi aretuse ja andnud need tootmisse. Nii mõnigi on äratanud peale äriaiapidajate suurt huvi ka koduaednike hulgas.

Uute sortide looja on olnud vanemteadur Kalju Kask. Igaühe puhul kulus tal aretamiseks 20—35 aastat. Eesti soovitusnimestikku on jõudnud magushapud «Krista» (2004. aastal) ja «Katre» (2005. aastal) ning salatiõun «Kuku» (2005. aastal). «Krista» ja «Katre» võidavad populaarsust Eesti äriaedadeski.

Mitu Kalju Kase sorti on hinnatud ka Lätis. Kõige tuntum, «Karamba» võeti naaberriigis soovitusnimekirja juba 2002. aastal. Ehkki sügisõun, säilib see heas hoidlas jaanuari või koguni veebruarini.

Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteaduri Toivo Univeri sõnutsi on neilt võimalik osta kõigi tähtsamate sortide istikuid. «Polli kollektsioonis on ligikaudu 300 õunasorti ning paljunduses on neist umbes kümnendik, sealhulgas kõik need, mis on Kalju Kase aretatud,» ütleb ta.

SOOVITUSED
Istikuid tasub osta üksnes tunnustatud puukoolist.
• Istutuskohta valides tuleb arvestada täiskasvanud puu suurusega ning hoolitseda, et pinnas oleks sobiv.
• Potis kasvatatud istikut võib istutada kevadest sügiseni.
• Puu kasvutugevus oleneb sordist ja alusest, millele see on poogitud. Keskmise kasvuga alusele poogitud puu kasvab kolme kuni kolme ja poole meetri, tugeva kasvuga alusele poogitu aga ligemale viie meetri kõrguseks.
• Keskmist kasvu aluse puhul piisab reas õunapuude vaheks kolmest meetrist.
• Puud istutades on soovitav jälgida, et pookekoht jääks mulla pinnale.
• Istutusauku tuleks panna kõdusõnnikut või komposti.
Allikas: www.juhanipuukool.ee