Naine, kes aitas luua Viljandisse kultuurikõrgkooli

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mai Sarnet on oma elu jooksul olnud toeks nii enda lapsele, kasutütardele kui ka õpilastele. Tema klaverit ehivad fotod lapselastest, kes kingivad vanaemale iga jõulupüha ajal uued ülesvõtted.
Mai Sarnet on oma elu jooksul olnud toeks nii enda lapsele, kasutütardele kui ka õpilastele. Tema klaverit ehivad fotod lapselastest, kes kingivad vanaemale iga jõulupüha ajal uued ülesvõtted. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolmapäeval 70-aastaseks saanud Mai Sarnet on kange naine. Ta on üles kasvatanud kolm tüdrukut, lükanud veerema Viljandisse kõrgkooli rajamise mõtte ja seljatanud raske vähihaiguse.

Mai Sarnet on Viljandi kultuurikoolis, -kolledžis ja -akadeemias töötanud üle 43 aasta ning pannud sellesse oma hingejõu. Tema käe all on haridust saanud suur osa Eesti maakondade kultuuritöötajaid. Ületamata on naisel jäänud ainult üks raskus: õpetajaid iga riigikorra ajal saatnud rahamure.

Juubelipäeva hommikul on Mai Sarnet oma Paalalinna kodus silmanähtavalt erutatud. Vilistlased ja töökaaslased on kutsunud ta pärastlõunal kultuuriakadeemiasse sünnipäevapeole.

Juba varastel tundidel oli Mai Sarnet saanud palju telefonikõnesid. Turvaümbrikus saabus ilus kaart huvijuhtide esimese lennu lõpetajatelt — selle asetas ta riiulile arvukate portreepiltide kõrvale.

Fotosid on sätitud ka klaverile. Enamikul naeratavad Mai Sarneti lapselapsed, kaks heledapäist poissi, kel on praegu vanust 16 ja 14 aastat.  Õppejõu teist tuba kaunistavad õpilaste kursusepildid.

Kantseldas kolme piigat

Lapselastest rääkimine toob Mai Sarneti näole uhkuse, kuid silmadesse pisarad. Liiga harva saab ta neid näha! Tütre pere elab Kesk-Rootsis ning lapsed kohtuvad vanaemaga ainult suvevaheajal Eestisse tulles ja jõulude ajal, mil vanaema käib Rootsis.

«Neil on kõik hästi!» ruttab Mai Sarnet pisaraid pühkima. Tütar Kadri sai 19-aastaselt võimaluse minna Rootsi õppima ning leidis sealt varsti kavaleri, kellega on nüüd õnnelikus abielus. Naine töötab Skövde haigla radioloogiaosakonna finantsistina, mees tegeleb arvutitega.

«Ainuke mure on see, et mina igatsen siin Eestimaal,» ohkab Mai Sarnet ja tõdeb, et kasin pension ei võimalda tal välismaal elavaid lapsi tihedamini vaatamas käia. Vildakas pensionisüsteem on tal kõvasti südamel.

Õnneks on naisel silmarõõme Eestiski. «Minu pere on mitmekihiline,» selgitab juubilar.
Noorena võttis Mai Sarnet enda juurde elama õetütar Anneli, kes varem oli kasvanud Sudistes. Nähes lapse muusikahuvi, otsustas tädi tuua ta Viljandisse ja panna muusikakooli. Otsus oli õige: Anneli Mäeots on  Karksi-Nuia lasteaia muusikaõpetaja.

Paar aastat hiljem kohtas noor pedagoog oma armastust Ülo Sarnetit ja abiellus temaga. Leskmehe tütar Ana sai justkui tema enda lapseks. Varsti sündis ka paari ühine tütreraas Kadri.

«Kadri oli nelja-aastane, kui jäin kolme tüdrukuga üksi,» sõnab Mai Sarnet ja teeb pausi. Abikaasa surm on teine valus teema, mis talle pisarad silma toob. «Süda, ikka süda!» ütleb ta end talitseda püüdes.

Õnneks olid tüdrukud väga iseseisvad. «Neist kõigist on saanud tublid inimesed,» kiidab kõneleja ning näitab ka Anneli ja Ana laste pilte.

Mõistagi ei olnud lesel kerge kolme last ülal pidada. Ta tegi mitme koormusega pedagoogitööd, heegeldas koos tütrega kergetööstusettevõttele Sandra väikelaste komplekte ning aitas sugulastel suhkrupeete kasvatada.

Ometi ei loobunud Mai Sarnet õpetajaametist. Töö toredas koolis koos huvitavate ja vaimurikaste inimestega täitis kogu tema elu. Praegugi korrastab ta kultuuriakadeemias vilistlaste andmebaasi.

Leningrad andis selgroo

Tegelikult soovis Sudistes kasvanud mulgi neiu 1960. aastal pärast keskkooli lõpetamist õppida hoopis juristiks: tõe ja õiguse teemad olid talle tähtsad. Paraku ei saanud maatüdruk päevasesse õppesse astuda, sest perekonnal polnud nii palju raha. Kaugõppesse pürgijatelt nõuti töökogemust ning seda ei olnud neiul kusagilt võtta.

Samal aastal toodi Tallinnast ruumikitsikuse tõttu Viljandisse üle kultuurharidustöö kool.
«Vanem õde ütles siis mulle: «Mine kultuurikooli, sa oskad ju pilli mängida,»» meenutab Mai Sarnet. «Olin tõepoolest kodus klaveril lorilaule klimberdanud.»

Neiu õppis ühe luuletuse pähe, läks katsetele ja sai näitejuhtimise erialale sisse. Kaks aastat neli kuud hiljem lõpetas ta kooli isetegevusliku teatrikollektiivi juhina ning temast sai Nuia kultuurimaja instruktor ja näitejuht.

Õppimist ta siiski ei katkestanud, vaid astus 1965. aastal Leningradi Riiklikku Kultuuriinstituuti lavastaja erialale, mõistagi taas kaugõppesse. Järgnes viis aastat Venemaa vahet sõitmist.

«See aeg andis mulle tugeva selgroo ja õpetas vastuvoolu ujuma: ei pea alati kõigega nõus olema,» analüüsib naine.

«Nad ütlesid minu kohta ikka naša fašistka. Sõbralikult,» muigab Sarnet kursusekaaslasi meenutades. «Näidendites pandi mind mängima antiiktegelaste rolle, sest olin oma pika kõhna kuju ja kreeklase profiili tõttu teistest natuke erinev.»

Kultuuriajaloo eksamil esitas õppejõud eestlannale intrigeeriva küsimuse: «Kui kauaks on veel eesti rahvast?»

«Mul läks mingi kramp sisse, tõusin püsti ja lahkusin kogu oma näitlejameisterlikkusega. Näitasin, et ei vasta sellele küsimusele,» jutustab naine. «Hindeks sain nelja ja õppejõud palus hiljem minult vabandust. See küsimus peegeldas paraku üldist arvamust, et meie rahvas hävib.»

Kultuurikoolist kolledžiks

Kui Mai Sarnet Leningradis kõrgkooli lõpetas, oli direktor Jaak Moks kutsunud ta juba Viljandi kultuurikooli näitejuhtimise õpetajaks. Noore pedagoogi käe alla tulid õppima kaheksa klassi läbiteinud noored, kellest pidid kolme aastaga saama kultuuritöö spetsialistid. Hiljem lisandusid neile keskkooli lõpetanud.

«Mulle oli selge, et noortele tuleb õpetada ka pedagoogikat ja psühholoogiat. Seni neid aineid õppekavas peaaegu polnudki,» tõdeb kauaaegne pedagoog.

«Ühtlasi andsime neile ametiõpet. Varsti hakkasime oma lõpetajate kohta saama riigist palju paremat tagasisidet kui Tallinna Pedagoogiline Instituut, kus õpetati samasugust eriala kõrgkooli tasemel.»

Niisugune vastukaja pani pedagoogi mõtlema, et Viljandi kultuurikool pole instituudist sugugi kehvem.

1988. aastal hakkasid klubitöö õpetajad Mai Sarnet, Ene Lukka ja Vilma Ilves ning näitejuhtimise õpetaja Elle Are arutama, kas mõte muuta kutsekool kõrgkooliks ongi nii võimatu. Nad jõudsid veendumusele, et kultuuri alal töötav inimene peaks olema kõrgharidusega, ning avaldasid ajakirjas «Kultuur ja Elu» artikli «Kultuuriinstituut Viljandisse».

«Sellele järgnesid suur möll ja poleemika,» tunnistab Mai Sarnet. «Mõistagi oli palju vastuseisjaid.»

Arutelu päädis sellega, et 1991. aastal alustas tööd kultuurialast kõrgharidust andev Viljandi kultuurikolledž, mille rektoriks sai Enn Siimer ja õppeprorektorina astus ametisse Mai Sarnet. Koos erialaõpetajatega töötasid nad välja esimesed seitse õppekava ja hakkasid korraldama täiskasvanute täienduskoolitusi.

Mai Sarnet on veendunud, et selle õppeasutuse lõpetanud on saanud suhtlemises ja kultuuris väga head teadmised ning neile on antud võimalus ennast kunstiliselt arendada. «Siinne kool on nagu kruntvärv mingi teise ilusa värvi või laki all,» võrdleb naine. «See on põhi, millele saab hiljem lisada veel palju kihte.»

Haigus jäi kaotajaks

Pärast viit aastat intensiivset tööd astus Mai Sarnet õppeprorektori kohalt tagasi. Mitte et tublil naisel oleksid ideed ja isu otsa saanud, vaid hoopis tervise pärast: tal tuli võidelda hirmsa haiguse, vähiga. Järgnesid operatsioon, keemiaravi, asendushormoonravi...

«Mäletan, et vedasin end vana maja koridoris käsipuu najal trepist üles. Kui keegi tuli, tegin näo, nagu loeksin stendi,» meenutab Sarnet. Ta ei jäänud koju ega tunnistanud end ametlikult haigeks, vaid töötas valude unustamiseks eriti hoogsalt, kuuldes kõrvus kajamas tütre öeldud sõnu: «Ema, sina tuled sellest välja!»

Sel ajal ei olnud vähist paranenud inimeste kohta veel eriti palju näiteid. «Haigla vanemõde ütles mulle, et Mustla kandis on küll üks inimene pärast operatsiooni juba mitu aastat elanud,» nendib Mai Sarnet, kellel läheb praegu juba kaheksateistkümnes operatsioonijärgne aasta.

Et naisel tuli oma elu eest võidelda, ei saanud ta tulevikku plaanida. Seepärast jäid tegemata ka teaduskraadid, mis oleksid palgalisa andnud.

Vähiravi tõi endaga kaasa mitu uut häda. Nende leevendamiseks peab Mai Sarnet nüüd iga kuu ostma pika nimekirja ravimeid. Rohtudele kulub pensionäril 60—70 eurot, viiendik tema 320-eurosest pensionist. Kui lisada korteri kommunaalkulud, siis muuks raha ei jäägi. Muidugi saaks ta abi noortelt, pruugiks ainult küsida, aga pensionär tahab oma eluga ise toime tulla.

Algatas huvijuhtide eriala

Kuigi õppeprorektori tööst Mai Sarnet loobus, nõustus ta 1995. aastal juhendama huvijuhtide kateedrit: oli ta ju selle eriala õppekavva võtmist endisel ametikohal ise alustanud. «Olin veendunud, et inimestega tuleb hakata tegelema juba siis, kui nad on alles lapsed,» selgitab ta.

Seni ei olnud Eestis kultuuritöötajaid koolitades laste ja noorte tegevuse korraldamisele erilist tähelepanu pööratud. Nüüd tehti õppekava konkurss, millele saabunud ettepanekute põhjal koostasid Mai Sarnet ja Reet Valgmaa huvijuhtide õppekava. Selle järgi said tulevased spetsialistid nii kunstilisi kui pedagoogilisi aineid ja palju praktilist tegevust.

Huvijuhtimisest sai varsti kolledži kõige nõutavam ja tugevam eriala, millest on välja kasvanud praegune kultuurikorralduse osakond.

Kummatigi ei lubanud tervis Mai Sarnetil ka kateedrijuhataja kohale kauaks jääda. 1999. aastal andis ta selle ameti edasi Reet Valgmaale ning tegeles edasi täiendusõppega, esialgu selle osakonna juhi, hiljem peaspetsialistina. Siis tulid selja- ja südameoperatsioon.

Nüüd on õppeasutus andnud talle võimaluse teenida pensionile lisa teadus- ja kunstiloome osakonnas.

Kipakas pensionisüsteem ei anna Mai Sarneti hingele kuidagi rahu. «Mind ajab marru sotsiaalministri ütlus, et 319 euroga on võimalik ära elada,» pahandab ta. Omaenda kogemustest näeb ta, et see ei ole reaalne, eriti üksi elavate pensionäride puhul.

Ebaõiglane süsteem

«Ma ei eita: noortel on raske. Aga ei ole õige kokku hoida vanuritelt, kellel pole enam mingit võimalust lahendusi otsida,» kehastub Mai Sarnet kõigi eakate eestkõnelejaks.
Ta selgitab, et pedagoogid ei saanud oma palgast varusid koguda nõukogude ajal ega saa ka nüüd. Ometi on just õpetajad riigi tuleviku loojad ja noorte inimeste kujundajad.

Aastatel, mil Mai Sarnet mitme koormusega tööd rabas, suuremat sissetulekut teenis ja sellelt makse maksis, läks tema pensioniarvestusse ikka ainult üks vanuse järgi arvestatud aasta. Hiljem, kui pensioni hakati rehkendama panusest lähtudes, olid tema koormus ja palk juba vanuse ja haiguse tõttu kokku kuivanud.

«Mitu korda peab üks põlvkond Eesti riiki päästma?» küsib Mai Sarnet dramaatiliselt.
Naine meenutab kolhooside alguse raskeid aastaid, mil ta pidi teismelisena koos õega haige ema eest normipäevi tegema. Õnneks pääses pere Siberisse küüditamisest, kuigi nende Kekani talul oli sada hektarit maad ja XIX sajandil ehitatud võimas Mulgi häärber. Ilmselt päästis perekonna see, et 90-aastane vanaisa oli talu poegadele ettenägelikult ainult rendile andnud.

Pere ei põgenenud ka läände, vaid elas okupatsiooniajal edasi Mai Sarneti vaarisa püstitatud majas. Hoone on paraku nii suur, et seda korras hoida on käinud kahele järgmisele põlvkonnale üle jõu. Praegu elab seal Mai Sarneti õetütar Anneli oma perega.

Hiljuti asutasid suguvõsa liikmed mittetulundusühingu, lootes selle abil tulevikus ajaloolise häärberi taastada.

«Kui küsiksite, mida ma elus veel teha tahan, vastaksin, et soovin aidata noortel seal majas koolitusi korraldada. Et nad jääksid paigale ega koliks maalt ära,» lausub juubilar.
Selle tagamõttega pikendas Mai Sarnet hiljuti oma andragoogilitsentsi — see kehtib 2018. aastani.

«Palju on veel tegemata!» sõnab ta optimistlikult. «Tuleb üksteist toetada ja edasi pürgida, siis on võimalik nii mõndagi korda saata.»

ARVAMUSED

ANNELI MÄEOTS,
õetütar

Mai on selline inimene, kes hoolib lähikondsetest ning püüab neile oma kogemuste ja tarkuse najal nõu anda. Ta ei ole kunagi ükskõikne, olgu siis laste või vanade inimeste suhtes.
Kuigi tädi läks juba varakult linna elama, on ta hingelt maalähedane. Kõik koolivaheajad ja vabad hetked on ta võimaluse korral maal veetnud.
Ta on rohenäpp, kes tahab kaevata ja külvata. Meile talu õuele on ta istutanud lugematul arvul õunapuid ja marjapõõsaid. Olen temalt õppinud ka palju käsitööoskusi.

ENN SIIMER,
endine rektor

Mai Sarnetit võib pidada varasema kultuurikooli ja -kolledži ning nüüdse kultuuriakadeemia heaks vaimuks. Tal oli julgust ja pealehakkamist võidelda õppeasutuse kõrgkooliks saamise eest ning panna ennast sel teemal maksma.
Mail jätkus tarmukust juhtida üleminekut, mis oli valus ja vaevaline. Ta suutis ühendada inimesed kultuurikolledži pereks ning muuta selle protsessi innustavaks. Ilmselt ei leidugi teist inimest, kes oleks olnud siinse kooliga nii pikalt seotud kui Mai. Ta on kandnud õppeasutuse identiteeti, kuid seda teisalt kogu aeg muutnud ja täiustanud.

PIRET AUS,
vilistlane

Astusin kultuurikooli 1989. aastal, mil seal loodi rahvamuusika eriala. Mai Sarnet oli selle suur toetaja.
Mai oli kõigile nagu hea ema, kes jagas meie rõõme ja muresid nii koolis kui isiklikus elus. Kui tähistasime kolmapäeval kultuuriakadeemias Mai sünnipäeva, kogunes sinna kogu Eestist 70—80 inimest. Kohale tuli tema õpilasi ning praegusi ja endisi kolleege.
Üles astus pool Untsakate ja Alleaa koosseisu. Mikk Sarv laulis videotervituses Mai kohta regilaulu. Aleksander Sünter, kes oli perega Rootsis, saatis audiotervituse. Marju Kõivupuu mängis koos poegadega pilli ning Rohke Debelak ja Miki tegid Skype’i kaudu ülekande. Meil oli palju lusti ja rõõmu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles